19.08.14

 

Tiit Lääne

Teekond läbi Vaimastvere

 

Vaimastvere oli kunagise Riia kubermangu põhjapoolseim vald, Tartumaa põhjatipp, ulatudes Vägevalt Kaera külani.

Tänast Vaimastveret seostatakse eelkõige samanimelise alevikuga, mis asub poolel teel Vägevalt Jõgevale, ja seda ajalooliselt ümbritsevate küladega. Viimasel poolsajandil on just Vaimastvere alevikust kujunenud piirkondlik elukeskus.

Vaimastvere ja sellest pisut põhjapool asuva Kärde mäega, kust kulges Eestimaa - Liivimaa piir, seonduvad ühed vanimad mälestused muinaseestlastest. Nii, nagu on kirjutanud Henrik Visnapuu: " Tallinn - Tartu maanteel Vägeva ja Jõgeva vahel asetseb Kärde mägi. Paremal leegitseb suure soosilmana Endla järv, otse mäejalal voogab põllurikas Vaimastvere ja vasakul avaneb puistunud Kärde ürgorg. Selle sügava oru kaldal asub hobuserauakujuline tasandik, kuuskedest, pähklipuudest ja kaskedest piiratud Killamägi. Siin vabas looduses, pidasid muistsed eestlased oma killapidusid. Need olid suured maarahva ühtekuuluvuse peod, täis rahva iseteadvust, eneseusaldust ja elurõõmu. Killamäel pidutseti, hõisati ja võisteldi vana - eestlaste mängudes...

...Kui raudrüütlid tungisid meie maale, elu soostus, koos temaga soostus ja puiestus Killamägi ja selle ümbrus. Killamäest sai hiljem ühe paruni matusepaik...Mis aga ei soostunud, oli Eesti rahva hing ja vaim."

Esmakordselt on teadaolevalt mainitud Vaimastvere - nimelist küla (Wammeszfehr) 1527. aastal. Kuigi Vaimastvere lähedal asuvad külad Pädeküla (Petyenculle), Endla (Ennele ) ja Tirma (Tyrmas) seisavad kirjaridades juba 1411. aastast. Alates 1552. aastast pärinevad aga ametlikud teated Vaimastvere (Wemsteuer) mainimise kohta. 1599. aasta Poola revisjonis asus Vaimastvere alal Poli mõis. Samal aastal eksisteeris Vaimastvere juures veel väike küla nimega Ambior, kus jõe kaldal elas üksik mölder. Arvatavasti oli tegu Onga jõel asunud Amjärve - nimelise veski (Ambiori talu) asemega. Vaimastvere esines veel 1638. aastal külana, kuid alates 1682. aastast on kirikukirjades Vaimastvere mõisana, mille juurde kuulus 54 talupoega.

1711. - 1712. aasta katk laastas mõisa külasid (Pädeküla, Rohe, Kõola, Villakvere ja Endla) ning üksikperesid teiste kihelkonna mõisatega võrreldes suhteliselt vähe. 370st inimesest surid katku 181. Sealt alates hakkas perede arv stabiilselt suurenema ja 1822. aastal oli vallas 63 talu. Kui 1866. aastal algas kihelkonnas talude päriseks ostmine, osteti Vaimastvere vallas kohe teisel aastal neli talu: Kunda, Kitse, Kaerasaare ja Pikapere.

1867. aastal, kui jõustus uus vallakogukonna seadus ja tegevusse astusid omavalitsusorganid, valiti Vaimastveres esimeseks vallavanemaks Mihkel Matson, kes pidas seda ametit mitut puhku. 1876. aastal anti talle kihelkonnakohtuniku esitusel "eriti hoolsa ametipidamise eest" hõbeauraha Stanislause paelaga.
Oluline tähendus oli Vaimastvere vallale Tartu - Tapa raudtee avamine 1876. aastal. "Sae kõrtsis talumeeste ja raudteelastest töömeeste vahel tüli ja kisklemine olnud," andis samal suvel teada Eesti Postimees.

Endise Vaimastvere valla suurim pikkus läänest itta oli 18 ja põhjast lõunasse 12,5 km. Algselt kuulusid valla koosseisu vaid Vaimastvere ja Ripuka karjamõis. Sellised külad nagu Kemba, Paduvere, Kaera, Oonurme ja Tirma kuulusid Kärde valla juurde. Kusjuures ainult Kemba küla piirnes mõisa maaga. 19. sajandi algul eksisteeris lisaks veel Paduvere karjamõis koos Kaera, Oonurme ja Tirma külaga. 1843. aastal müüdi aga Tirma küla Vaimastvere mõisale ning Paduvere karjamõisa likvideerimisega moodustus samanimeline küla, kuhu arvati juurde veel Oonurme ja Kaera. Suur külade ühinemine sai alguse 19. sajandi viimasel kahel aastakümnel, kui Vaimastvere ja Ripuka karjamõisaga ühines Kärde karjamõis koos sinna kuulunud küladega. Lisaks tulid Villakvere, Päde, Kõola, Rohe ja Endla küla. Nii arvestati 1892. aastal, pärast ühinemist Kärdega, Vaimastvere valla pindalaks 15 932 ha.

1923. aasta suvel kirjutas Vaimastverest punameelne Töörahva Hääl: "Hallparunid Töörahva Häält paberikorvi loopimas. Endla töölised saavad oma ajalehed Jõgeva kaudu kätte. Posti Endlasse toovad kohalikud hallparunid. Muu post tuuakse korralikult kohale, ainult töölisühisusele ja EIST partei osakonnale tulevad kirjad, niisama kõik Töörahva Hääled loobitakse minema." Heal järjel olevat Vaimastvere valda ei suutnud põrandaalused siiski kõigutada.

Moodustunud ühtne ja elujõuline vald eksisteeris 1949. aastani Tartumaa koosseisus. Siis sai Vaimastvere piirkond Jõgevamaa osaks ning juba järgmisel aastal vald likvideeriti. Seejärel moodustusid Kõola ja Selli külanõukogu, mis 1954. aastal ühinesid Pedja külanõukoguks. Viimast jätkus veerandsajaks aastaks, kuni Pedja liideti 1979. aastal Jõgeva külanõukoguga. Vaimastvere kui piirkonna keskus on aga 1975. aastast aleviku staatuses. Täna kuuluvad endise Vaimastvere valla alad Jõgeva valla koosseisu.

 

Riole linnus - muistse vabadusvõitluse sümbol

 

Kärde mäest mitte kaugel idasuunas asub metsade taga Punamäe linnamägi, mis minevikus kandis Riole linnuse nime. Linnus, mis pärineb 6. - 7. sajandi vahetusest, vallutati sakslaste poolt 1212. aastal. Samast perioodist on märgitud Riole linnust ka Läti Henriku Liivimaa kroonikas. Kohalik rahvas teadis vanasti pajatada, et mäe sees asunud koobas ja maa-alune tee. Punamäe linnamägi on nö neemiklinnus, kus linnus ise asetseb kõrgema mäeseljaku tipus. Nii paistab ka Riole silma järskude looduslike nõlvadega.

Ajaloolised uurimused on kinnitanud, et linnust ümbritses madal vall. Leiud lähikonnast lubavad oletada, et sealsed elanikud tegelesid nii vilja - kui koduloomade kasvatamisega. Nii on linnamäelt leitud potikedral valmistatud savinõukilde 11. - 12. sajandil.

Riole linnus oli tähtsaks kindluseks Viru-Vaiga piiril. Sellest kirjutatakse ka Läti Henriku Liivimaa kroonikas, et 1220. aastal jõudsid piiskopi poolt saadetud Ümera lätlaste preester Henrik ja soomlane Petrus Kaikkivalta oma ristimisretkel läbi Ugandi Saadjärve kaudu "Waiga maale, ristisid seal rahvast, andsid neile õpetust ning läksid siis selle kõige kaugema kindluse Riole" kaudu edasi Virumaale.
Johan Kõpu "Laiuse kihelkonna ajaloos" kõneldakse esimesest Poola revisjonist, mille aruandest on lugeda, et praeguse Vaimastvere alal asus 1599. aastal Poli mõis ja selle juurde kuulus Nerki küla, mis hiljem läks Ripuka mõisa omandusse. Poli mõisapidaja olnud Katarina Rebok. Nii võib oletada, et Riole nimi muutus hiljem Ripukaks Reboki järgi.

Ripuka linnamäge on rahvas nimetanud veel Prouamäeks. Seda sellepärast, et hilisem mõisnikuproua von Brasch ehitas linnusele suvila, kus ta baptistidele palvetunde oli pidanud. Maja müüdi hiljem maha ja veeti regedega Petja. Mäele on sellest ajast jäänud kivivundamendi jäänused ja mõned marjapõõsad. Riole linnus on tänaseni küllaltki hästi säilinud, kuid asudes suhteliselt kõrvalises paigas, on jäänud see turistide poolt vaatamisväärsusena külastamata.

 

Traagiline 2. august 1941

 

Liikudes Kärdest Vaimastvere suunas, jäävad linnulennul mõne kilomeetri kaugusele läände Endla ja Tirma küla. Viimase serval, otsaga Tapiku rabas, leidis 2. augustil 1941 aset Vaimastvere rahva jaoks traagilisim sündmus Teises maailmasõjas. Nimetatud augustipäeva varahommikul lasti Udukülas maha 16 relvitut Vaimastvere ja Endla meest. Need, kes otsisid metsast varju taganemisel lõksu jäänud punaväelaste metsikuste eest.

Hukkus 16 meest, kelle seas oli peremehi, sulaseid ja karjapoisse. Valdavalt noored elujõus mehed, kellest vanim oli Kivirehe talu peremees, 62 - aastane August Tiks ja noorim viieteistaastane Robert Kähr. See oli aeg, kui taganeva Punaarmee viimased riismed ja läti hävituspataljoni üksused olid pärast ümbruskonna suuremat, Rohe lahingut ( 27. juulil) rindejoonest maha jäänud. Väljapääsmatus olukorras valatigi viha külaelanike peale.

"Mahalaskmiselt said põgenema vaid kaks meest, Evald Kaljuste ja Hans Erimaa. Metsani oli neil joosta vast sadakond meetrit. Venelaste kuulipilduja niitis aga järelt noori puid nagu loogu. Esimeste suurte puude vahel üks meestest kukkus. See oli Hans Erimaa, kellel olid jalad läbi lastud. Järele tormanud sõdurid torkisid lamaja tääkidega surnuks. Teine meestest pääses. Evald Kaljuste jõudis lõpuks Austraaliasse, kuhu jäi elu lõpuni," on meenutanud siis Udukülas elanud Voldemar Tiks.

Samal päeval, 2. augustil toimus Aidus Vabadussõja samba juures ohvrite matus. Edasi ühe pealtnägija kirjapandu järgi: "Vabadussõja mälestussamba juures oli valmiskaevatud ühishaud. Laudadest kiiruga kokkuklopsitud puusärgid seisid reas selle äärel, nimesildidki juures. Jumal tänatud, kirstud olid juba kinni, ma ei oleks suutnud näha, poleks saanud vaadata.(---). Rahvast oli palju - kohalikke ja enam vähem kõigi omakseid. Kust nad küll välja ilmusid? Kust said teada? Meie olime sinna sattunud juhuslikult. Nagu saatus...Kohal oli nooruke Põltsamaa kirikuõpetaja, kes toimetas matsetalitust."

Õpetaja Herbert Kuurme mäletab, et sõitis Aitu jalgrattal. Väheke enne kohalejõudmist pidas teda kinni sakslaste välipatrull, kes hoiatas, et metsad on veel üksikuid venelasi täis. Ning et sedasi üksi maanteel liikuda on ohtlik. Tookordne matusetalitus möödus siiski vahejuhtumiteta ja aasta hiljem toimus meeste ümbermatmine.

 

Villakvere - Pedja teel

 

Onga jõe naabruses asuv Villakvere küla paikneb suurte metsade vahel uhkes üksinduses. See oli omaaegse Vaimastvere valla kõige kirdepoolsem küla, asudes Virumaa piiril. Küla asutamisaeg arvatakse jäävat 1100. aasta piiridesse. Kui XX sajandi esimestel aastakümnetel oli Villakvere ümbruskonna jõukamaid külasid, siis nüüdseks on jäänud pelgalt vaid nimi.

Mäe talus, kus ainsana veel tänagi talupidamisega tegeldakse, sündis 1910. aastal tulevane laskesportlane Viktor Abesnik - Raidma. Õppinud mõnda aega Tartu Ülikoolis metsandust, sai temast hiljem politseinik. Laskespordiga hakkas Viktor Raidma tegelema Vaimastvere kaitseliidu malevas. Tuntuks sai püstolilaskurina ning kuulus Eesti rahvuskoondisse 1939. aasta MM - võistlustel Luzernis. Eesti vabapüstoli meeskonna koosseisus saavutas seal 7. koha. 1941. aasta suvel hukkus Viktor Raidma Pärnumaal Vikilo mõisa juures.

Metsakunda talust on pärit August Jürman, kes omandas agronoomilise kõrghariduse Saksamaal Königsbergis. Aastatel 1920-40 osales aktiivselt poliitikas, olles Asutava Kogu liige ja kuuludes kõikidesse Riigikogu koosseisudesse. Küüditati 1941. aastal.

1872. aastal sündis Altotsa talus Karl Tamm, kes lõpetas Tartu Ülikooli õigsuteaduskonna. Töötas prokurörina ja Ülemtalurahva kohtu esimehena. Oli valitud Riigikogu II, III ja IV koosseisu.

Liikudes edasi Pedja poole, viib külatee läbi Pädekülast. Väike külake, mis andnud ajaloole ja tänapäeva mitmeid värvikaid isiksusi. Pärtjani talust on pärit koolmeister ja väsimatu koduloo-uurija Marta Karu, kes talletanud ajaloole hulgaliselt huvitavaid seiku kodukandi minevikust. Sepa talus on sündinud Eestimaa tuntuim põllumajandusajakirjanik ning menukas näitekirjanik Olev Anton. Kodupaigast ja naaberküladest on ta ammutanud märkimisväärse osa oma loomingu ainest.

Pedja nimi seostub eelkõige paremat kätt jääva raudteejaamaga. Ajalooliselt pakub huvi aga selle saamislugu. Kui 1876. aastal valmis Tapa - Tartu raudtee, siis tärkas toonasel Vaimastvere mõisnikul Aleksander von Braschil idee rajada ka Pedja jaam. Nimelt ei olnud von Brasch nõus vedama oma lina - ja viljakoormaid Vägeva või Jõgeva jaama, vaid nõudis rongi peatumist just Pedjas. Siis, kui ta ise platvormil seisis. Ja 1879. aastal õnnestuski von Braschil Vene riigivalitsuselt välja kaubelda Kükeri talu õue alla rongipeatus, kuhu ehitati raudteeametnikule väike maja elu - ja ametiruumidega. Et sinna pääseda, selleks ehitas parun jaamatee, mis algas Matseri talu teekäänust ja kulges mööda muistset karjatänavat. Rahvakeeli nimetati esialgu seda rongijaama lihtsalt Praasi (nii kutsuti von Braschi suupärasemalt) platvormiks, kuni sellest sai Pedja raudteejaam.

Pedjast on pärit viiekordne Eesti ja seitsmekordne üleliiduline meister 400 ja 400 m tõkkejooksus Mati Lall. Aastatel 1969 - 1971 oli Mati Lall ka N. Liidu koondise kandidaat.

Tee viib Pedjast edasi Rohe suunas, üle Pedja jõe silla ja mööda Sarapuu kõrtsist läbi Raaduvere küla Laiusele. Rohes toimusid 26. ja 27. juulil 1941 suured lahingud Saksa ja Vene regulaarvägede vahel, kus venelased kandsid raskeid kaotusi.

 

Vaimastvere hariduselu juured

 

Esimesed andmed Vaimastvere piirkonnas tegutsenud koolide kohta Rohes, Kärdes ja Ripukal pärinevad aastast 1766. Neist suurim oli Rohe kool 21 õpilasega. Mõni aega hiljem (1786) oli Vaimastvere ja Ripuka mõisal ühine kool asukohaga Pädes, kus õppis kokku 117 last. Neil aastatel olid õpetajateks targemad talumehed, kes oskasid lugeda ja kirjutada. Seda ka peamiselt õpetati, lisaks natuke usuõpetust. Esialgu toimus õppetöö põhiliselt suitsutaredes. Õpetajad said aastapalgaks mõisalt 6 vakka leivavilja ja iga lapsevanema käest veel külimitutäie lisa. Tähelepanuväärne aasta haridusloos oli 1787. Nimelt siis ehitati nii Kõolasse kui ka Endlasse esimene akendega ja korstnaga koolimaja.

Endla kooli asutamist võib lugeda Vaimastvere hariduselu nurgakiviks, sest 1921. aastal kolis Endla kool Vaimastvere mõisahoonesse. Seal alustas tööd 6 - klassiline algkool. 1928. aastal toimunud kuueklassilise kooli õpetajate valimisest kirjutas Postimees: "Õpetaja kandidaate tuli kohale 30, 21 naist ja 9 meest. Valituks osutusid E. Kurvits ja L. Sarapuu."

Hiljem on kooli ümber nimetatud mittetäielikuks keskkooliks (1944), 7 - klassiliseks kooliks (1959), 8 - klassiliseks kooliks (1962) ja alates 1988. aastast Vaimastvere Põhikooliks, kus õppetöö toimub üheksas klassis.

Endisele mõisahoonele alustati juurdeehituse rajamist 1965. aastal ning kolm aastat hiljem sai koolimaja uus osa valmis. 4. mail 1995 hävis aga tuleõnnetuses Vaimastvere vana koolimaja. Kahjutuli sai alguse katkisest korstnajalast köögibloki pööningul. Juba samal suvel alustati uue koolihoone ehitamist ning märtsis 1996 võisid lapsed nägusas ja kõigi mugavustega koolimajas alustada õppetööd. Esinduslik uus koolihoone avati aga pidulikult 1. juunil 1996. Lindi lõikasid läbi toonane Eesti Vabariigi peaminister Tiit Vähi ja Jõgeva maavanem Meelis Paavel. Kooli direktorina töötab Väino Ling.

 

Parun von Schwartz ja Pärtli Liisu

 

26. augustil 1756 tapeti Vaimastveres kohaliku mõisa omanik ooberst von Schwartz ning järgmisel päeval võeti Ripuka mõisa rukkilõikuselt kinni Pärtli Liisu, kellel verine puss vöö vahel olnud. Nimelt oli parun igal laupäevaõhtul käsutanud sauna mõne noore tüdruku. Tol sumedal augustiööl oli selleks Liisu, kellele päeval käskjalaga sõna saadeti. Ja järgmisel hommikul leiti mõisnikuhärra surnukehalt seitse noahaava.

Laiuse pastor J. H. M. Mylius kirjutas seejärel kiriku surnuteregistrisse: "Mõisnik Schwartz on igal ajal kuuenda käsu vastu korratut elu elanud ja oma valla naisi ja tüdrukuid vägivallaga oma kurja tahte täitmisele sundinud. Seepärast oli temale ammu selline surm määratud. Pattude mõõdu täissaamise järel on nüüd pidanud saama Jumala karistuse õnnetuks tööriistaks noor tüdruk, kes oli tema kurjade himude täitmiseks sauna käsutatud."

Sellepärast ei tahtnud pastor Mylius mõisnikku isegi kirikusse matta, nagu tollal kombeks oli. Alles pärast Riia õuekohtu otsust maeti paruni põrm 18. detsembril 1756 ümber Laiuse kirikus Vaimastvere matusepaika kantsli juures vaikuses.
Ametliku versiooni järgi oli tapjaks pärisori Liisu. Tapmisasja arutati Tartu maakohtus, kus Liisu süü omaks võttis. Kui Liisu rukkipõllul arreteeriti ja küsiti, kes teda sel veretööl aitas, vastanud Liisu: "Mina ise ja Jumal taevas." Talle määrati 11 aastat vanglakaristust, millest ta kandis ära 4 aastat ja saadeti asumisele Orenburgi. Kohe pärast mõrvatööd läks liikvele jutt, et tegelikult tapsid paruni Liisu vennad Pärt ja Jaan, kes läksid õde kaitsma. Oli ju väheusutav, et nooruke tüdruk oli suuteline lööma elujõus mehele seitse surmahaava. Hiljem olevat Pärti ja Jaani süüdistatud nõidumises ning nad aeti talust välja.

 

Seltsielu lätteil

 

Kõige vanemaks seltskondlikuks organisatsiooniks Vaimastvere territooriumil oli 1893. aastal moodustatud Vastastikuse Abiandmise Selts, mille liikmeteks võisid olla kõik kinnisvara omanikud. Tegelikult oli küll juba kümme aastat varem tehtud Kõola koolmeistri Hindrek Sepa poolt katse asutada oma laulukoor, kuid see ebaõnnestus. Alles 1906. aastal kogus Päärumatsi noor peremees Juhan Karu enda ümber noored laulust huvitatud inimesed, moodustas segakoori ja õpetas neile viiuliga koorilaulu.

Esialgu esineti kohalikel pidudel, kuni 1910. aastal võttis Vaimastvere laulukoor osa VII üldlaulupeost Tallinnas. Kaks aastat hiljem lauldi Asunduste laulupeol Narvas. Vaimastvere laulukoori hiilgeaeg saabus 1918. aastal, mil selle eesotsas olid Juhan Karu ja Joosep Saar. 1923. aastal asus koori juhatama Vaimastvere kooliõpetaja August Turp, kes viis laulukoori samal suvel ka VIII Üldlaulupeole. Viimased viisteist aastat (1925 - 1940) juhatas lauljaid vallasekretär Jaan Sarap.

Näitemängu eestvedajateks olid Paduvere küla mehed Johannes Ermann ja Hans Hanson. 26. detsembril 1908 etendati vallamaja peoõhtul näidendit "Minestuse kursused", mille lavastas Johannes Ermann. Luba selleks saadi alles pärast palvekirja esitamist Riia kubermangu valitsusele. Selle koostasid Kõola kooliõpetajad Aleksander Weltbach - Ilmoja ja Richard Muna. Et peo eeskava täpselt täidetaks, istus terve õhtu esireas mundris urjadnik, vööl suur ratsamõõk. Edaspidiste sekelduste vältimiseks otsustati moodustada Raamatukogu Selts. 23. septembril 1909 kinnitati kuberneri poolt seltsi põhikiri. Raamatukoguhoidja pidi aga olema vastava haridusega, poliitiliselt ustav isik. Selleks valis koosolek Johannes Ermanni. Kui raamatukoguhoidja kinnitati ametisse 6. aprillil 1910, siis luba raamatukogu avamiseks saadi alles 24. jaanuaril 1912. Paar aastat hiljem tuli see aga proosalisel põhjusel sulgeda: lugejad ei toonud raamatuid tagasi ja need said otsa. Siiski puhuti uuesti raamatukogule eluvaim sisse ja 1921. aastal oli Vaimastvere raamatukogus juba 360 trükist.

Vahepeal jäid aga seltsielule vallamaja ruumid kitsaks ning siis esitati vallavolikogule palve: anda seltsile kasutuna seisev magasiait, milles hoiti vilja. Vallavolikogu otsustaski magasiaida seltsile kinkida ja esimene pidu toimus seal 30. mail 1912. Vana magasiaita kasutati peopaigana kuuekümnendate aastateni.
Varasemast kultuuriloost võib märkida veel Vaimastvere Tuletõrje Ühingu moodustamist 1913 ja pasunakoori asutamist 1926. Aktiivset seltsielu on harrastaud ka sõjajärgsetel aastatel. Tegutsenud on ansamblid, koorid, puhkpilliorkestrid, näitering. Üheksakümnendatel aastatel on kultuurilugu jätkanud kultuuri - ja spordiselts Riole Hillar Laane juhtimisel.

 

Kirjamehe Hugo Raudsepa esimesed kodud

 

Vaimastvere kuulsamaid mehi, Eesti menukaim näitekirjanik Hugo Raudsepp sündis 10. juulil 1883 mõisa viinapõletaja pojana. Kirjanik Karl Ristikivi on oma kirjandusajaloos muuhulgas tähendanud: "Kirjanikest, kes eluläheduslastega ühinesid, on nii oma suleteravuselt poleemikas kui ka kirjandusliku loomingu poolest silmapaistvam Hugo Raudsepp, Kitzbergi kõrval kahtlemata eesti suurim näitekirjanik." Tulevase kirjamehe lapsepõlv möödus lisaks Vaimastverele veel Sihi ja Sarapuu kõrtsis, kus tema isa kohta pidas. Hugo Raudsepp alustas äriteenija ja ajakirjanikuna, töötades Tallinna Kaja, Postimehe, Päevalehe, Vaba Maa ja Sakala toimetuses. Alates 1925. aastast alustas Hugo Raudsepp vabakutselise kirjamehena.

Eesti kirjanduslukku jäädvustas ta ennast 1929. aastal kirjutatud näidendiga "Mikumärdi". August Mälk kirjutas toonases arvustuses, et kirjanik on suurepäraselt tabanud rahva maitset, kasutades vaimukaid ja säravaid ütlemisi. Kolmekümnendatel aastatel kujunes Raudsepast eesti juhtivaim näitekirjanik. Kuulsust tõid sellised menutükid nagu "Vedelvorst" (1932), Roosad prillid" (1933), "Salongis ja kongis" (1933). Hilisemast perioodist "Rotid" (1946) ja "Tillereinu peremehed" (1948).

1947. aastal ilmus autobiograafiline mälestusteraamat "Minu esimesed kodud" I osa. "Vaimastvere mõis Laiuse kihelkonnas Tartumaal pole ainult minu sünnipaigaks, ta on ühtlasi püsivaks keskuseks Raudseppade sugukonnale üldse," kirjutab kirjanik mälestusteraamatus. Raamat ongi peaasjalikult pühendatud kirjaniku lapsepõlvemeenutustele Vaimastvere mailt, kus ta maalib lapse pilgu läbi silme ette piirkonna koloriitsemaid isiksusi. Kahjuks jäi järg sellele raamatule ilmumata, sest 1950. aastal tembeldati Hugo Raudsepp rahvavaenlaseks ning 1951. aastal ta arreteeriti. Teda karistati senise loomingu eest 10 - aastase vabadusekaotusega. Kirjaniku kehvapoolne tervis ei pidanud sunnitööle Siberis vastu ja Hugo Raudsepp suri 16. septembril Taiðet - Leena raudtee ehitusel.
1973. aastal ilmus Rootsis kirjaniku tütre Viiu Raudsepp - Tulki poolt koostatud raamat "Hugo Raudsepa kannatustee". Omakandi suurmehe auks seisab Vaimastvere kooli pargis Hugo Raudsepa mälestuskivi, mis avati 20. mail 1974 kohalike inimeste eestvõtmisel. Vaimastvere - Laiuse vahelise tee ääres asuvas Sarapuu kõrtsis sündis 1899. aastal kirjaniku noorem vend Ernst Raudsepp (pseud. Ado Kalamees), kes tegutses nii ajakirjaniku, tõlkija kui kirjanduskriitikuna. Ernst Raudsepp suri Tallinnas 1947. aastal.

 

Ühistegevusest läbi aegade

 

Ühistegevus sai Vaimastvere mail alguse 19. - 20. sajandi vahetusel. Vajaduse selleks tingis tihenev majanduskonkurents, kus kõiki probleeme ei suudetud enam üksi lahendada. Olgugi et põlluharimisega olid Vaimastvere kandi talumehed kihelkonnas kiitust pälvinud juba 19. sajandi algul. 1820. aastal oli just Vaimastveres hakatud esimesena Laiuse kihelkonna territooriumil kasvatama kartulit.

Esimene piimatööstus loodi koolmeister Ado Treufeldti poolt Kõolasse Veskirahva tallu 1902. aasta kevadel. Kuigi tegemist oli ühe talu eraettevõtmisega, olid selle juures tegevad ka mitmed teised kohalikud talupojad. Esimesele piimatööstusele järgnesid mitmed teisedki. Avati väikesi meiereisid.

Nii nagu omaette probleemiks oli meierei petmine ja piima kvaliteet, jõudsid piimatootjad arusaamiseni, et vaja on ühte tugevat piimatööstust. Kuna omavahel kokkuleppele ei jõutud, asutati kaks suurt piimatöötlemise keskust: Pedja ja Vaimastvere. Mõlemad tegutsesid 1940.aastani. 1922. aastal asutati Vaimastveres Karjakontrolli ühing, kuhu kuulus 15 talupidamist.

Omaette tähiseks ühistegevuses oli Kõola Masinatarvitajate Ühingu asutamine 1912. aastal Julius Zimmermanni eestvedamisel. Rehepeksu garnituur koos veetava aurukatlaga osteti inglise firmalt Ruston Proktor. Hiljem järgiti Kõola meeste eeskuju veel mujalgi. Ühistegevuse vajadust kinnitas ka 1920ndate aastate algul asutatud Vaimastvere Turbaühing. Kõige selle juures oli ümbruskonnas hulgaliselt majanduslikult stabiilseid talupidamisi, mis aga 40ndatel aastatel küüditamise ja sõja tõttu või ebaloomuliku maksukoormusega hävitati.

Uus ajajärk ühistegevuses algas kolhooside moodustamisega. Esimene neist sündis siinmail 21. septembril 1948 Pädekülas ja kandis Valguse nime. Kuni järgmise aasta 14. aprillini moodustati piirkonnas kokku 12 väikekolhoosi. Õige pea alguse saanud ühinemise järel aga kujunes tugevaimaks majandiks Bolðeviku kolhoos, mille etteotsa asus 16. veebruaril 1958 Heino Lääne. Viimasena ühines Bolðevikuga 1963. aasta märtsis Endla. Bolðevikust kujunes järgnenud 13 aastaks Jõgeva rajooni tugevamaid majandeid. Seda eriti loomakasvatuses, kus suudeti tolleaegsed võimalused kõige paremini oma rahva kasuks ära kasutada.

Kevadel 1978 liideti Bolðeviku kolhoosi maad Jõgeva näidissovhoosi külge. Alles 1988. aastal moodustus piirkonnas taas omaette majand - Endla, mille etteotsa valiti Tiit Maripuu. Praegu jätkab kohapeal põllumajanduslikku tootmist osaühing Vaimastvere Põllumehed Enn Siska juhtimisel. Tegutseb ka Vaimastvere Taluselts, mis ühendab piirkonna eratootjaid.

 

Eesti lippu peideti Läänemardil

 

Vana kirikutee Vaimastverest Laiusele viib mööda Sihi kõrtsist ja jõuab Kõola küla südameni. Vasakut kätt jääb Kooli talu, kust on pärit koolmeister ja endisaegne seltskonnategelane Aleksander Ilmoja. Paremale aga Läänemardi, kus 15. mail 1914 sündis tulevane õigusteaduste doktor Karl Aun. 1942. aastal lõpetas Karl Aun cum laude Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Emigreerudes 1944. aastal Saksamaale, omandas ta Hamburgi Ülikoolis õigusteaduste doktori kraadi. 1957. aastal anti talle USA-s Chicago ülikoolis poliitiliste teaduste magistri kraad. 20. märtsil 1995 surnud Karl Aun elas viimased paarkümmend aastat Torontos.

Tänu Karl Aunale on tänaseni säilinud Eesti ajalooline, 4. juulil 1884 Otepää kirikus pühitsetud sini-must-valge lipp. Kui okupatsioonivõimud likvideerisid 1940. aastal kõik üliõpilasorganisatsioonid, õnnestus Eesti Üliõpilaste Seltsi esimehel Karl Aunal peita trikoloor esialgu Viljandimaale 1, 5 meetri sügavusele maamulda. 22. juulil 1942 kaevati lipp välja, sest selle hoiutingimused polnud mullas head. Ning järgmise aasta 28. aprillil peideti pühitsetud trikoloor Läänemardi tallu, korstnajala vundamendi alla. Sellest peidupaigast teadsid peale Karl Auna veel üksikud usaldusisikud.

"Tegin seda kui tolleaegne viimane EÜS-i esimees, olin sellesse ametisse valitud tol meile nii raskel ajal. Jah kui palju ma unistasin, et kui kord Eesti on jälle vaba... Ja siis lõpuks see tuli, minule hilja...", kirjutas Karl Aun.

Juunis 1989 külastas Karl Aun pärast 45-aastast eemalolekut sünnikodu. See jäi ka viimaseks kohtumiseks kodukandi rahvaga. Ja 28. detsembril 1991, pärast iseseisvuse taastamist, võeti hästi säilinud lipp Karl Auna juhtnööride järgi ja Eesti Televisiooni juuresolekul peidikust välja. Karl Aun oli oma isatalus säilitanud Eesti Vabariigile ühe tähtsaima reliikvia. "Lipp, mis oli pea pool sajandit seal minu vastutuse peal ja hingemure, on nüüd ära, kuigi lipu väljavõtmine ei olnud nii, nagu mina oleks tahtnud," kirjutas Läänemardi Kaarel kirjaridades.

 

Põletaja Paugu kadalipp

 

Kahekümnendate aastate algul hakkas Vaimastvere vallas juhtuma kummalisi asju. Üksteise järel süttisid põlema mitmed talu - ja kõrvalhooned. Ning ikka oli õnnetuspaigal üks esimesi abimehi ja kustutajaid Vainuvälja talunik Johannes Pauk. 1922. aasta talvel süttis Lepiku talu. "Tulin just öösel vallamaja poolt ja märkasin, et Lepiku onn on leekides," kõneles Pauk hiljem. Sügisel süttisid salapärastel põhjustel Aadami talu hooned. Abi saadi õigel ajal ja suurem kahju jäi sündimata. Ühel jõulukuu ööl puhkes tulekahi Läänemardil. Hävisid elumaja, rehealune ja laut, vaid loomad suudeti päästa. Levisid esimesed kahtlustused süütamisest, kuid Tartu salapolitsei esindajad ei suutnud midagi avastada.

Järgnenud talvekuudel oli ümbruskonna rahvas hirmul ja pidas öösiti mitmes külas valvekorda. Viimaks tundus juba, et "punane kukk" on rahunenud. Kuni juunis 1923 põles koos loomadega maha Vaimastvere mõisa asunikkude karjalaut. Taas kahtlustati süütamist. Räägiti jutte kohalikust Jüri Rummust ning kohale tulid taas kriminaalpolitseinikud, kuid tulemuseta.

Novembrikuu viimastel päevadel hävis tules Kunda talu elamu. Vaid majakraam suudeti päästa. Kõola koolis õpetajaks olnud Pärtjani peretütar Marta Karu on meenutanud: "Kirjutasin kesköö paiku lastele jõulunäidendit, kui koer hakkas hirmsasti haukuma. Tundus, nagu oleks keegi aknast sisse vaadanud, ka samme oli kuulda. Ei julgenud akna poole vaadatagi. Pisut hiljem nägin kuma, Kunda oli leekides."

Paar päeva hiljem tõusis tulekuma Vaimastvere poolt, põles Vainuvälja elamu. Majakraam jõuti veel välja tassida ja peremees Johannes Pauk viskas oma poolsaapad viimasel hetkel majja tagasi. Viimase vend tõi need aga tulest tagasi ning need osutusidki Paugule saatuslikuks. Ühel saapal puudus osa tallast, mis läks kokku jälgedega, mis maja taga lumel võisid kuuluda oletatavale süütajale. Kohale tulnud politseinike arvates oli süütajaks olnud just nende saabaste omanik. Pauk esialgu süüd omaks ei võtnud, kuid kingsepp Veling kinnitas, et need saapad kuulusid just Johannes Paugule. Hilisemal ülekuulamisel andis ka Pauk alla ja tunnistas oma süüd kõigis kuues põlengus. "Tahtsin pisut lõket teha," ütles ta ise.
1897. aastal sündinud Johannes Pauk oli Esimeses maailmasõjas natuke põrutada saanud. On ka räägitud, et sõja ajal olevat ta pidanud süütama vaenlastele loovutatud külades hooneid. Põletaja Paugu kohtuprotsess lõppes Tartus 16. aprillil 1924 ning süütajale määrati karistuseks 9 aastat sunnitööd.

 

Talumuuseum Paduvere külas

 

Kõola teeristist viib looklev külatee läbi Paduvere Rakvere - Tartu maanteele. Paduvere on üks väheseid ümbruskonna külasid, kus talukohtade arv pole vähenenud. Küllap see ja ilus loodus olid eeltingimuseks, miks just sinna hakati 1966. aastal rajama muuseumi. Vilma ja Heino Lääne soov oli säilitada sellega tulevastele põlvedele tükikest eestlaste ajalugu. 18. sajandist pärit rehielamu toodi kohale Villakverest ning laoti uues kohas kiiresti üles. Kalalinnast saadi vana ait. Tarbeesemeid ja tööriistu koguti ümbruskonna küladest, ka Virumaalt. 23. juunil 1971 võis Paduvere Talumuuseum avada esimestele külastajatele uksed.

"...miskipärast mõtlen Lääne pere vanaisale ja ta muuseumile samamoodi, nagu mõtlen Vargamäe Andresele ja jõe allalaskmisele. Tundub, et neis on midagi ühist. Nagu on natuke ühist kõigis asjades, kuhu on pandud tööd ja vaeva ja lootust," on tähendanud ajakirjanik Janika Punga.

Järgnenud aastatega kujunes muuseumist mitte ainult koolilaste ja turistide peatuspaik, vaid ka kohaliku rahva suvine peoplats. 1976. aastal valmis muuseumi läheduses ka spordiplats koos staadionimajaga. Muuseum arenes ja täienes tänu paljude külainimeste ja mõttekaaslaste toele. Seitsmekümnendatel aastatel polnud sellise muuseumi loomine kohalikele võimukandjatele iseenesest sugugi meelepärane. Aga muuseum elas. 1990. aasta augustis paigaldati talumuuseumi õuele viis tammepalkidest tahutud skulptuuri. Peterburi kunstnik Grigori Azarenkovi taiestel on kujutatud ooberst von Schwartz ja Pärtli Liisu, Hugo Raudsepp ja von Brasch ning üks kohalik talupojatüüp, kellel kindel prototüüp puudub.

Talumuuseum on jätkanud ka iseseisvusaastatel. Talvest 1993 on tegutsetud eramuuseumina, esimesena Eestis. 1996. aastal märgiti muuseumi 25. aastapäeva juubeliüritustega. Samal aastal kohandati muuseumiruumiks ka senine staadionimaja. Paduvere Talumuuseum on Jõgevamaal üks väheseid muuseume, mis kajastab meie esivanemate igapäevast elu ja tööd. Ning see on meelitanud suvekuudel Paduvere maile ka hulgaliselt väliskülalisi.

 

Kirikutee üle Sae vesiveski

 

Pedja jõel asub Sae vesiveski, kus möödunud aegadel on nii saiajahu jahvatatud, saematerjali lõigatud kui elektrit toodetud. Saelt läbi kulges vana kirikutee Vaimastverest Laiusele. Alles 1937. aastal valminud Pedja jõe sillaga Rohes kahanes Sae osatähtsus. Kui sajandi algul saematerjali lõikamine tahaplaanile jäi, tõusis ausse jahuveski. Vahel jätkus veskil tööd 24 tundi ööpäevas. Ei lõppenud vesi Pedja jões, ei vili vallarahva aidas. 1920. aastal paigaldati Sae veskile turbiin ja hiljem veel naftal töötav mootor. Viimane jahu jahvatati Sael 1948. aastal. Koht jäi suurtest teedest kõrvale. Lõplikult unustusehõlma vajus Sae veski kuuekümnendate aastate algul.

Aga erinevatel aegadel on Sael elanud ja töötanud mitmedki inimesed, kes piirkonna ajaloos tähelepanuväärset osa etendanud.

1911. aastal asus Saele elama kirjanik Mart Kiirats (pseud. Mats Mõtslane), kes pidas talu ja töötas möldrina. Sael haris ta talule juurde uudismaad, kuivendas maid, soetas tõukarja. Igal võimalusel ergutas ta kohalikke põllumehi uuendustele. Samas oli ta aktiivne seltskonnategelane. Just Mart Kiirats tegi 10. veebruaril 1912 vallavolikogule ettepaneku anda endine magasiait Rahva Raamatukogu Seltsile. Kirjamehena oli tema tuntuim teos "Kraavitajad", mis ilmus kolmes trükis (1906, 1910, 1920). Mart Kiirats suri 70-aastasena 1953. aastal Vändras.

22. detsembril 1912 sündis Sael hilisem ajakirjanik ja korvpallur Aleksander Illi. Ta on ainus Vaimastverest pärit spordimees, kes võistelnud olümpiamängudel. Illi kuulus Eesti korvpallimeeskonda 1936. aasta Berliini olümpiamängudel. Saelt pidi nende perekond lahkuma 1915. aastal, mil väike poiss vigastas sedavõrd raskelt kirvega kätt, et selle ravimiseks asuti elama Tartusse.

 

Lõunatipp - Laane talu väljadel

 

Lõunapool lõpevad Vaimastvere maad Laane talu väljadel metsade keskel. Sealses kunagises renditalus on kasvanud neli venda, kellest Jõgevamaal on tuntumad Heino ja Osvald Lääne. Heino Lääne (1921 - 1992), kes oli sündinud Villakvere külas Miilimäel, juhtis 18 aastat kohalikku majandit. Samas jäädvustas mitmeti Vaimastvere kultuurilugu. Hiljem pensionipõlves tegeles noorpõlve harrastuse - maalimisega. Korraldas kaks personaalnäitust.

Osvald Lääne (1913 - 1990) pühendas kogu elu kunstile, õppides kujutavat kunsti Pallase koolis. Töötades Jõgeva kultuurimaja ja rajooni kinovõrgu kunstnik - dekoraatorina, osales ta 30 aasta jooksul paljudel kunstinäitustel Eestis ja N. Liidus. Harrastas nii õlimaali, akvarelli kui söejoonistusi.

Laane talust pisut idapoole jääb 1967. aastal paigaldatud, nüüd unustatud mälestustahvel. Märkides kohta, kus aastatel 1932 - 1935 trükiti kehvik Eduard Suure majas Albert Sakkarti poolt toimetatuna Eesti riigivastast põrandaalust ajalehte Külaproletaarlane. Lehte levitati salaja laatadel.

Laane talu maadega lõpevad kunagised Vaimastvere valla piirid, algavad Jõgeva mõisa maad.

Toimetaja: RAUL ORAV

Statistika

Rahvaarv: 1234
Pindala: 1234 km²
Suurim asula: Asula (1234)
Koole: 1
Lasteaedu: 1
Külasid: 1
Huvikoole: 1

Kontaktid