19.08.14

 

Hillar Ümar

Siimusti - suurim asula Jõgeva vallas

 

Põltsamaa poolt tulija, kes soovib näiteks Tartusse sõita, ei pea tingimata Jõgevat läbima, vaid võib peale väikese Kaave jõe ületamist pöörata paremale, kus teeviit näitab: Siimusti 4 km. Paarsada meetrit peale parempööret kulgeb Jõgeva valla piir. Siin võib näha juba nii paremal kui vasemal kenasid künkaid. Siimusti voor on Põltsamaa poolt tulles esimene tunnusmärk saabumisest Vooremaale.

Siimusti on suurim asula Jõgeva vallas ja suuruselt teine Jõgeva maakonnas. Tõsi küll, viimastel aastatel on elanikkond vähenenud.1998. aasta jaanuarikuu seisuga elas siin koos Keraamikaküla elanikega ca 800 inimest.

Siimusti asukoht on olnud kohalike inimeste jaoks rahuaegadel soodne, sõjaaegadel halb. Lähedalt läksid juba igivanal ajal läbi kaks Eesti peateed. Üks tuli Tartust ja läks läbi Kurista ja Vaimastvere Tallinna , teine kulges ristisuunas Põltsamaalt läbi Laiuse Narva peale. Siimusti jäi küll nende teede ristumispunktist paar kilomeetrit kõrvale, kuid need liiklussooned tõid siiakanti võõraste rahvaste hulki, eriti sõjaaegadel.

Siimusti on väga vana küla, kuigi esimesed kirjalikud teated pärinevad 16. sajandi lõpust, Poola valitsusaajast. 1599. aasta revisjonis märgitakse Põltsamaa lossile alluvat Siimusti (Simus) küla. Ümbruskonna silmapaistvamaid muistiseid on Siimusti linnamägi, mida esmakordselt kirjeldas Harri Moora üliõpilasena 1921. aastal.

1984.aasta sügisel toimusid linnamäel päästekaevamised, mille käigus puhastati kagupoolne sein ja saadi põhjalikum ülevaade linnamäe ehitusjärkudest ja kaitserajatiste iseloomust. Linnuse vanim osa, mis on langenud tuleroaks, pärineb juba 11. sajandi algusest. Teist korda on linnus põlenud 11. sajandi keskel ja kolmandat korda sajandi lõpus. Linnuse hilisema kasutamise kohta andmeid pole leitud.

20. sajandi 30-ndatel aastatel muutus Siimusti linnamägi suurte rahvakogunemiste kohaks. Linnuse kõige kõrgemale kohale kujundati lõkkeplats, mida hoiti köiega piiratud platsil tasulise valve all. Linnamäe kõrval suurel väljakul peeti Kaitseliidu malevkonna suvelaagreid, laulupidusid, kontserte. Lähedal asus lasketiir. Ka praegu on linnamäe ümbruse nõlvad populaarsed orienteerujate, tervisejooksjate ja suusatajate seas.

Siimusti on põline põllu- ja kaupmeeste küla, kus elatuti tänu oma töökusele ja suhteliselt heale asukohale. Juba 1849.aastal, Siimusti kooli (esimeseks õpetajaks oli Kaarel Pirn) asutamise ajal, kui külas elas 240 inimeste, nimetas Laiuse kirikuõpetaja Henrich Georg von Jannau Siimustit "jõukuselt vastuvaidlematult esimesel kohal olevaks terves mittevaeses Laiuse kihelkonnas".

 

Joosep Tiimani savitööstus

 

Siimusti on tuntud eelkõige oma igivana savitööstuse poolest, mis töötab vahetpidamata juba 1886. aastast.

Tähelepanuväärne on asjaolu, et seda elujõulist ettevõtet ei pannud käima mõni saksa soost mõisnikust rahajõmm, vaid samast Siimustist pärit ettevõtlik talumees Joosep Tiiman (1857 - 1934). Teist aastasada tegutsev maaettevõte on ajaproovile vastu pidanud sõdade, tulekahjude ja majanduskriiside kiuste ning jätkab oma igapäevatööd ka praegu.

Siimusti savitööstuse loomiseks vajaliku algkapitali kogus asutaja kauplemisega. Kohalikelt talupidajatelt ostis ta kokku toiduaineid ja müüs need maha Venemaa suurlinnades Peterburis ja Nizni-Novgorodis. Tagasiteel varustas ta end siinmail vajamineva petrooleumi, jalanõude, riide, niitide-nõelte, soola, suhkru, seebi, tikkude, mahorka, vankrimäärde ja muu hädavajalikuga.

Ahjupotte ja majapidamisnõusid tootev töökoda edenes hästi ja 1893.a. käiku lastud aurumasina abil saadi nii kõvad tuurid üles, et 1913.a. andis ettevõte toodangut 25 000 rubla eest ja arvati Tsaari-Venemaa suurtööstuslike ettevõtete hulka. Ka Eesti vabariigi ajal ei muutunud vabriku tootmisnomenklatuur: toidunõud, ahjupotid, elektritarbed, mänguasjad, lillepotid.

1923. aasta septembris kirjutas Päevaleht: "Ööl vastu 15 skp. pääses Jõgeva alevis Tiimani ahjukivivabrikus tuli lahti, mille tagajärjel kõik vabriku hooned ühes warandusega tuleroaks langesid. Peale waranduse oli tulde jäänud wabrikutööline Aleksander Kastapja, 70 a wana. Esialgsete admete järele olla tule alguse põhjuseks õnnetu juhtumine."

Õnnetusest suudeti toibuda ja tootmine läks edasi.

Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal Siimusti vabrik natsionaliseeriti 26. juulil. Ja savitööstust juhtinud omanikud küüditati järgmisel suvel Siberisse. Vanaperemehest asutaja Joosep Tiiman oli selleks ajaks juba 7 aastat mulla all olnud.

Siimusti savitööstuse asutaja Joosep Tiiman oli lisaks väljapaistev ühiselutegelane. Tema asutatud on Jõgeva Ühispank, Jõgeva Majandusühistu ning ta oli Eesti Vabariigi algusest kuni surmani Laiuse koguduse nõukogu esimees. Joosep Tiiman on maetud Siimusti kalmistule.

Nõukogude perioodil laiendati ettevõtet tublisti, võeti puupõletuse asemel kasutusele elekter, hakati kohapeal tootma glasuurainet. Sotsialistliku kaubadefitsiidi ajal töötas ettevõte kolmes vahetuses, kuid kaubast oli ikka puudus. Siimusti keraamikal oli hea maine üle terve Eesti ja kaugemalgi.

1992. aastal erastas tolleaegne Tallinna Ehituskeraamika Tehas Jõgeva tsehhi AS Siker. Praegu valmistatakse firmas peamiselt tarbekeraamikat.

1997. aasta juulis avati Siimusti Keraamikakülas eesti savikaupade muuseum, mis pakub külastajatele huvi oma ainulaadsuse poolest. Keraamikakunstnik Meedi Ümara poolt asutatud muuseumis on esemeid üle kogu Eesti. Eriliselt on välja toodud Siimusti savitooted. Üks osa väljapanekust on pühendatud maailma eri paigus toodetud keraamikale.

 

Jõgeva Kaitseliidu looja Karl Tiiman

 

Karl Tiiman (1893 - 1944) oli väljapaistev vabadusvõitleja, kes võttis osa esimesest maailmasõjast ja Vabadussõjast. Omas kapteni aukraadi. 1918. aastal, Vabadussõja ajal koondas Karl Tiiman Jõgeval, mis tookord kuulus veel valla alla, "igaks juhuks" meestesalga juba enne okupatsioonivägede tulekut.

21. oktoobril 1918 kutsus leitnant Julius Kuperjanov Tiimani salaja Tartu, et anda talle vastupanuorganisatsiooni loomiseks juhtnööre ja nimetas ta seejärel Laiuse kihelkonna (Jõgeva, Laiuse ja Vaimastvere valla) Omakaitse, hilisema Kaitseliidu ülemaks. Hiljem oli kapten Tiiman Jõgeva Kaitseliidu malevas ratsarügemendi pealik. Ta oli üks Tartumaa tugevamaid ratsasportlasi, tulles viiekordseks Tartumaa maleva meistriks takistussõidus.

1941. aastal küüditati Karl Tiimani perekond Siberisse (abikaasa naases sealt 25 aasta pärast). Sõja esimestel päevadel (juuli algul) organiseeris kapten Tiiman koos tolleaegse kohaliku algkooli juhataja Mart Uusiga Siimusti metsavendade rühma, et taganevad Nõukogude väed ja Läti hävituspataljonid ei saaks vallas segamatult tappa ja röövida ning raskendada Stalini poolt 3. juuli 1941. aasta raadiokõnes välja kuulutatud põletatud maa taktikat. Sõjapäevil autasustati teda vapruse eest Raudristiga.

Tartumaa kommunistid panid kapten Tiimani tabajale või tabamisele kaasaaitajale välja preemia 6000 rubla. Selle raha eest oleks olnud võimalik osta kümme jalgratast või kolm tonni suhkrut, kuid kohapeal ei leidunud reeturit.
18.märtsil 1944. aastal, kui Omakaitse tegi naabervallas haarangu vene langevarjuritele, sai kapten Karl Tiiman surma. Tema kalm Tiimanite hauaplatsil oli kaua aega nimeta, sest eesti tðekistidele oli Moskvast antud juhtnöör hoida vabadusvõitlejate hauad võimalikult saladuses, et need ei kujuneks vaenuliku elemendi kogunemiskohaks.

 

Eeva Niinivaara ja Siimusti

 

Teine põline ja elujõuline suguvõsa Siimustis oli Pedriks (Pälluri talust). Pedriksite viimane Siimusti peremees Karl jõudis enne Siberisse küüditamist korraldada mitmeid ühisettevõtmisi. Pälluri Pedriksid asutasid oma talu maale Siimusti surnuaia, mis õnnistati Palamuse õpetaja Westren-Dolli poolt 17.juunil 1923. Kuulsaimaks Pedriksite seast sai tütar Eeva Niinivaara - keele -ja kirjandusteadlane.

Eeva Niinivaara sündis Siimustis 20. detsembril 1901. Lõpetas 1939. aastal Tartu Ülikooli ja 1947.aastal Helsingi Ülikooli filosoofiamagistri kraadiga. Töötas aastatel 1945 - 1971 Helsingi Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse lektorina. Eeva Niinivaara on olnud Soomes peamisi eesti kultuuri tutvustajaid.

Aastast 1982 annab Friedebert Tuglase Selts neile, kes on Soomes eesti kultuuri tutvustanud, Eeva Niinivaara nimelist stipendiumi. Eeva Niinivaara on katsetanud ka luuletajana, temalt on ilmunud luulekogu "Unarsõnad" (1979). 1981 ilmus Eeva Niinivaara artiklitekogu "Kasvumaa" ja soome- ja eestikeelne mälestusteraamat "Üha paistab sama päike"(1988 ja 1993).

1996. aastal asutas Eeva Niinivaara oma sünnikohast Siimustist võrsunud noorte toetamiseks, eesti ja soome keele ning kultuuri uurimiseks ja vahendamiseks omanimelise stipendiumi.

Pälluri talu asukohta tähistab Siimustis suurte pärnapuude all plaadiga mälestuskivi.

 

Tänase Siimusti kujunemine

 

Teise maailmasõja ajal vedasid Saksa väed Siimusti metsa surnuaia ja potivabriku vahelisele maa-alale suured laskemoonalaod, mis lõhati venelaste poolt aastatel 1945- 1946. Seetõttu on mets täis sügavaid mürsulehtreid.

Peale sõda muutus Siimusti vähehaaval suureks masinameeste alevikuks, kus olid head võimalused töötamiseks. 1949. aasta detsembris moodustati Jõgeva masinatraktorijaam (MTJ). Selle tööpiirkonnaks määrati kolm valda (Jõgeva, Laiuse, Vaimastvere), kuhu kuulusid tol ajal Jõgeva, Härjanurme, Kivijärve, Kõola, Mõisaküla, Sadala, Selli, Siimusti, Sootaga ja Tähkvere külanõukogud.
1958. aastast muudeti MTJ-id remondi-ja tehnikajaamadeks. Traktorid ja põllutööriistad müüdi kolhoosidele, turgutamaks edasist majanduselu.

1961. aastal nimetati Siimustis asuv Jõgeva Remondi- Tehnikajaam ümber Jõgeva EPT-ks. Firma tegevus jäi samaks ka edaspidi - ekstensiivse põllumajanduse arendamine ja osalemine tootmisprotsessis, mille orientatsioon oli põhjatule idaturule. Samas oli Jõgeva EPT-l eesotsas oma kauaaegse juhataja Hillar Moontiga oluline tähtsus Siimusti väljaehitamisel ja infrastruktuuride arendamisel. Siimustist arenes just EPT aastail kaasaegne maapiirkond.

Eesti Vabariigi taassünniga 1992. aastal kadus Venemaa turg ja sovhoose ning kolhoose teenindava Jõgeva EPT tähtsus vähenes. Erastamise käigus tekkisid EPT lagunemisel tema tütarfirmadest aktsiaseltsid, mis tegelevad transpordi, maaparanduse ja melioratsiooni, ehituse, kaubanduse ja metallitöödega.

Praegu töötab endise EPT peahoones Siimusti Algkool, mille direktoriks on Gaja Mäesepp. 1998. aasta suvel valmis Siimusti keskuses kaasaegne Jõgevamaa erivajadustega laste koolituskeskus ja seni Vägeval tegutsenud erikool toodi Siimustisse üle. Kooli direktorina alustas tööd Janne Vilms.

 

Siimustiga seotud suurmehed

 

Siimusti lähedal Väljaotsa külas, Andrese talus sündis 4. oktoobril 1898. aastal maailmakuulus teadlane, botaanik ja fütopatoloog, evolutsionist Elmar Emil Leppik. Ta lõpetas 1926. aastal Tartu Ülikooli, oli 1929. aastast sealsamas taimehaiguste katsejaama juhataja, aastast 1938 taimehaiguste ja botaanika professor. 1944. aastal läks Saksamaale, sealt 1950. aastal edasi USA-sse, kus tegeles samuti oma erialaga. Temast sai kogu loodusteaduste arengut mõjutav teadlane, kes asus seletama taimeriigi teket ja evolutsioonilisi mehhanisme. Ta oli New Yorgi Teaduste Akadeemia liige ja paljude väljapaistvate seltside ning teadusühingute auliige.

Leppiku bioloogiaalased ideed sobisid ja kontakteerusid mitmete lähemate ja kaugemate teadusharudega. Emil Elmar Leppik suri 4.veebruaril 1978. aastal. Teda peetakse kõige kuulsamaks eestlaseks loodusteadlaste alal.

Siimustisse ulatuvad Estonia solisti ja laulupedagoogi Karl Otsa ja tema kuulsa poja, laulja Georg Otsa juured. Siimustist pärinesid Georg Otsa vanavanaisa Otsa Tõnu ja tema lähemad omaksed, kes on maetud Äksi kalmistule. Georg Ots käis tihti Äksi surnuaiapühadel oma esivanemate haudadel.

 

Teel Jõgevale läbi Painküla

 

Eristvere teeristis, seal, kus Põltsamaa poolt läbi Siimusti tulev tee ristub Jõgeva- Tartu maanteega, losutab igivana Eristvere kõrts.

"Pühapäeval, 19. juulil oli Laiuse kihelkonna Jõgeva valla Eristvere kõrtsis kole kisklemine küla poiste vahel. Kahel poisil on nugadega sisekond välja lastud, nõnda hirmsaste, et teine tohtri abist hoolimata Tartus hinge heitis. Teine on weel küll elus aga elu lootus olla wähe. Hirmus lugu, mis jäledust ja wärinat inimesele peale ajab. Ja kõike seda teeb wiin...," kirjutas Sakala aastal 1892.

4. septembril 1894 õnnistati samas kirikuõpetaja poolt sisse Jõgeva vallamaja. Peale Teist maailmasõda kolis vallavalitsus üle Jõgeva linna. Teeristist Tartu poole jääb Painküla ja Pedja jõgi.

Painküla on pikk ridaküla Jõgeva-Tartu maantee ääres. 1589. aastal nimetati seda nii mõisa kui külana (Pankiel), mille suuruseks oli 4 adramaad.

Painküla on põline koht, kus on oma arheoloogiamälestised: kolm Pedja jõe lähedal asuvat asulakohta ja kivikalme. Painküla on läbi aegade olnud ettevõtjatele väga külgetõmbav koht. Oma osa on selles kindlasti ka küla läbival Pedja jõel, mis on selles kohas kivise ja kõva põhjaga. Selles väikeses külas on tegutsenud vesiveski, kõrts, vaseveski, villavabrik, hüdroelektrijaam, veepuhastusjaam, tärklisetööstus, hobusekasvatus ning oma koolimaja, kus õpilaste arv küündis eelmise sajandi lõpul isegi 140ni.

Uusajal näitab jätkuvat huvi Painküla vastu siin tegutsev Pepsico kartulikrõpsutööstus ja 1997. aastal erastatud suur tärklisevabrik, kus hakatakse toiduõli tootma.

Painkülast on pärit ka mitmed väljapaistvad isikud. Ooperilaulja Martin Taras (8. veebruar 1899 - 14. august 1968) õppis laulmist Tartus G. Stahlbergi juures ja 1933 - 1937. Tallinna Konservatooriumis, hiljem täiendas end Itaalias. Martin Taras oli 1931. aastal Vanemuise ja 1932 - 1959 Estonia teatri ooperisolist.

Vambola Rähn (15. veebruar 1923 - 18. jaanuar 1994), näitekirjanik ja teatrikriitik on pärit Everti talust. Õppis Painküla algkoolis, Treffneri ja Viljandi poeglaste gümnaasiumis. Oli Saksa sõjaväes. Peale 1960. aastal Hans Heidemanni biograafial põhineva draama "Tõestisündinud lugu" kirjutamist (sai näidendivõistlusel teise koha) sai Vambola Rähn laiemalt tuntuks. Tema loomingus on erilisel kohal kriminaalnäidendid ja järjekuuldemängud: "Kodukäijate kodu" 1975, "Mõrv puiesteel" 1977, "Väljakutse Lõokese tänavale" 1978, "Väljakutse Hiiekõnnu kolhoosssi" 1979, "Mäng tikutoosiga" 1980, "Müüa jaapani magnetofon" 1982 jt.
Tõnno talus sündinud Jüri Truusmann (1856 - 1930) tegutses Tallinnas tsensorina, oli vene geograafiaseltsi tegevliige. Oma magistritöös (1884) käsitles ristiusu tulekut Liivimaale, tõlkis "Kalevipoja" vene keelde (ilmus kaheosalise raamatuna 1886 - 1889), uuris setu etnograafiat ja kohanimesid.

Jaan Truusman (eelmise vend) kirjutas ühe esimesi mesilasepidamise raamatuid Eestis.

Painkülast on pärit ka üks esimesi eesti soost tarbekunstnikke Alma Koskel Johansson.

Painkülast kilomeetri jagu ida pool asuvast Vana - Jõgeva külast on pärit eesti nahakunstnik Ella Summataavet (1939). Ella Summatavet on olnud Tallinna Kunstiülikooli õppejõud ja nahkehistöö kateedri juhataja.

Painkülast pöörab teehaaru paremale, läbi Pakaste küla. Pakaste mõis kuulus vanasti Jõgeva ja Puurmani mõisate omanikule krahv Mantteuffelile.

"Möödaläinud suvel pani krahv Mannteuffel oma mõisate Puurmani, Pakkase ja Jõgeva vahele kõnetraadi üles. Jõgeva mõisast läheb traat weel Wisusi mõisa."(Olevik 1897).

 

Kunagine Kurista mõis

 

Siimustist Vaimastvere poole jääb järgmise suurema asulana Kurista, kus endise mõisasüdamiku ümber on kujunenud Jõgeva Metsamajandi keskus. Praegust Jõgeva Metsamajandi AS-i juhib direktorina Enn Kangur. Aastate eest tulekahjus kannatada saanud mõisahoone asemele pargi sisse on ehitatud kaasaegne kontorihoone. Esimene kirjalik märge Kurista kohta pärineb 1424. aastast, kui Viljandi komtuur müüs oma mõisa koos kahe adramaaga Tileke Coristelile. Võimalik, et siit sai Kurista oma edaspidise nime.

1688. aastal viidi Kurista mõis koos Siimusti külaga Laiuse kiriku alla. Kaks aastat hiljem kuulusid Kurista mõisa juurde lisaks Siimustile Kõpu, Aruküla ja Kaava küla kokku 21 taluperega.

18. sajandi algul koosnes Kurista mõis Siimusti, Viruvere, Kõpu ja Oonurme küladest. Seejuures Oonurme neljas perest kaks asusid kõrtsi maadel Kaeral (Kagra), kus oli samanimeline kõrts. Põhjasõda ja katk laastas tugevasti ka Kurista mõisa. 117 inimesest jäi katkuaja lõpuks ellu vaid 37. Lisaks tabasid mõisat suured sõjakahjustused, mille kohta kirikukirjades märgiti:

"Mõlemad kõrtsid on maha põlenud, aravtavasti küll sõja ajal; kummagi kõrtsi maadel elab ainult üks mees naisega. Kurista mõis on täiesti maha põlenud ja seal ei ela ühtki inimest."

Juba möödunud aegadel märgati Kurista metsade ilu ja suurust, mida kinnitab ka Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupeli sissekanne aastast 1782: "Kurista ilusas metsas kasvavad suured männid, ka omab mõis häid heinamaid."

Ajalukku on läinud suurem protsess Kurista mõisa ja valla vahel Siimusti kooli maade pärast. 1881. aastal oli Siimustisse ehitatud uus koolimaja, milleks mõis oli palgid andnud. Kurista mõisa omanik Ottokar von Samson ütles seejärel koolimaa vallale üles ja andis selle aastaks rendile kohalikule kooliõpetajale. Edasi nõudis mõisaomanik, et Kurista vald või Siimusti küla ostaks koolimaa ära ja maksaks kulud kooli ehitusel (1624 rubla). Vatsasel juhul ei lubatavat enam kooli pidada. Paar aastat kestnud protsess Siimusti kooli ja Kurista mõisa vahel õiget lahendust ei andnudki ja suhted jäid teravaks ka järgmisteks aastateks.

 

Ferdinand Laaseri elutöö

 

Kurista lähedal Metstoal asus puukool, mida rahvasuus Roosiaiaks kutsutakse. Selle rajas 1957. aastal ja arendas eesti ühe suurema roosikasvatusena välja Ferdinand Laaser (1911 - 1982). Õppis Luual sõjajärgses metsnike koolis ja rajas sinna aastatel 1950 -1956 näidisaia ja puukooli. 1957. aastal tuli Ferdinand Laaser Kuristale Liivoja külasse ja hakkas rajama Metstoal roosiaeda.

"See on pisut muinasjutulise oreooli ja mainega päikesesoe lagendik keset põliseid kuusemetsi," on kirjutanud Helve Remmel. Kurista roosiaia kasvuhoonetes ja avamaal kasvas 500 - 600 roosisorti. Paljud neist olid aretatud kohapeal Ferdinand Laaseri poolt. Roosiaia rajaja ja juhatajana oli Ferdinand Laaser aastaid Eesti tuntumaid roosiaretajaid. Ta on aretanud üle 40 roosisordi, milledest tuntumad on "Pruudikimp", "Juubel", "Lõikepunane", "Tondo" jt.

Lisaks roosidele kasvatas ta ka suvelilli, ilupõõsaid, kaktusi. Samuti tegeles ta elulõngade aretamisega. Suure populaarsuse saavutasid iga-aastased roosikasvatajate päevad.

Roosiaeda külastas suviti hulgaliselt turiste. Aastas müüdi roosiaiast kuni 10 000 istikut, rääkimata lõikelilledest.

 

Kabelimägi

 

Kurista lähedal, Jõgeva - Põltsamaa maantee ja Siimusti voore lõikumiskohal, paremal tee ääres seisab vana kabel. Selle ümbruses asus viimase Kurista ja Kaava mõisate omaniku Samson von Himmelstjernade surnuaed, mis rüüstati 1905. aasta mässu ajal. Siinkandi kuulsaim Himmelstjernadest oli Ottokar Samson von Himmelstjerna - Laiuse kirikukoguduse kauaaegne eesistuja. Ta oli tuntud kui tahtejõuline, kohusetundlik ja mõjuv isiksus.

Peale tema surma paigutati konvendi otsusel tema auks Laiuse kirikusse vasest mälestustahvel tekstiga: "Neid, kes oma tööd hästi teevad, tuleb kahekordselt austada."

 

Jõgeva valla südame ümber

 

Kuristalt Tartu poole sõites, Õunal, asub tähtis teedesõlm, kus ristuvad põhja- lõunasuunaline ja ida-läänesuunaline maantee. Ristmiku lähedal seisab vana madal hoone - kunagine Kurista mõisale kuulunud postijaam, mis asutati 1810. aasta paiku. Postijaam töötas 1878. aastani, mil ta Jõgeva raudteejaama üle viidi. 1879 - 1916 tegutses hoones riigi viinapood ja kõrts.

Õuna kõrtsist mööduja võib tutvuda mantelkorstnaga, mis on praegu hästi vaadeldav. Mantelkorsten (ka mustköök või rootsi köök) on vana korstnatuup, mille alaosas asus lahtise tulega ruum. Lõkkel valmistati toitu. Mantelkorstnaid kasutati Euroopas juba 11.- 12. sajandil nii linnustes kui linnamajades. Eestis esinevad mantelkorstnad alates 13. sajandist mõisates, kõrtsides, postijaamades jne. Eesti rahvuslikes talumajades mantelkorstnaid ei esine.

Mantelkorsten oli põhiplaanilt ristkülik või ruut, 6 - 12 m2 suur. Korstna kiviseinad ahenesid korstnaks ja nõnda moodustus allossa köök. Tuli asus selles köögis seina ääres. Tule kohal rippus pada. Mantelkorstna ülesandeks oli peale tuleohu likvideerimise ka suitsu väljajuhtimine ja hoone soojendamine. Et soojenemine oleks kiirem, olid "köögi" 2 - 3 seinas ukseavad, mille kaudu kiirgus soojus ruumidesse.

Õuna külast põhja poole jääb Mõisamaa küla oma karstiala ja kurisuudega.
Mõisamaalt on pärit bibliograaf ja raamatuteadlane, filoloogiakandidaat Endel Annus (1915). Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna lõpetas ta 1940.aastal. Tema peamised kirjatööd: "Eestis ilmunud saksa- vene- ja muukeelne perioodika 1675 - 1940","Eestikeelne raamat 1525 - 1917 I - II (1993), "Eestis ilmunud saksa-, ladina- ja muukeelne raamat 1631 - 1940" ja "Eestis ilmunud venekeelne raamat 1800 - 1940" ja "Eestikeelne perioodika 1766 - 1940".

Mõisamaa külas asutati 29. augustil 1948 Jõgeva valla teine (esimene loodi 13.juunil 1948 Ellakvere külas, Pedja jõe idakaldal) kolhoos. Nime valimisel jäädi peatuma Jossif Stalini juures. Esimesel aastal saadi iga tööpäeva eest 7,6 kg teravilja, 4 kg kartuleid ja 2.70 rbl sularaha.

Läbi Ellakvere küla lõunaosa voolab Virdoja, väike Pedja jõe lisajõgi. Selle olevat kaevanud Kalevipoeg. Teise legendi järgi kaevas Virdoja vanapagan ise, kui ta tahtnud selle kaudu Kuremaa järve tühjaks lasta. Kolluka talu kukk aga hakanud kirema ja vanapagana töö jäänud pooleli.

Ellakvere küla Kolluka talu on põlise suguvõsa kodu. Seal elas Mihkel Kolluk (1853 - 1932), üks Jakob Hurda kaastöölisi Laiuse kihelkonnas. Tema haridus piirdus küll Jõgeva külakooliga, aga ta järgis Hurda üleskutset rahvapärimuse kogumiseks ja kirjutas üles rohkesti kohalikku folkloori.

Nii jõuame Jõgeva valla südamesse, kunagise Jõgeva mõisa aladele.

Toimetaja: RAUL ORAV

Statistika

Rahvaarv: 1234
Pindala: 1234 km²
Suurim asula: Asula (1234)
Koole: 1
Lasteaedu: 1
Külasid: 1
Huvikoole: 1

Kontaktid