19.08.14

 

Kunagine kihelkonnakeskus Laiuse

 

Kohanimi Laiuse on eeskätt tuntud Põhja - Tartumaal asunud kirikukihelkonna nimena, mida algselt nimetati Wemelaks. Kihelkonna tekkimise täpset aega ei teata, kuid kujunes ta kiriku ümber, mida on mainitud juba 1319. aastal ja sai oma nime 1406 ordulinnuse järgi. Linnust nimetati siis Laeghis ja see oli tõenäoliselt valmis ehitatud 14. sajandil.

Liivi sõja algul 1558 said Vene väed pärast hävitavat tapatööd Laiuse linnuse oma valdusse. 1582. aasta Jam Zapolski vaherahuga loovutati linnus poolakaile ja Laiusest sai staaristkonna keskus.

1599. aastal toimunud Poola revisjoni järgi kuulus Laiuse lossi piirkonda ehk Laiuse staarostkonda kolme kihelkonna (Laiuse, Torma ja Avinurme) maad ühes Villakvere külaga. Tulevase Laiuse valla küladest leidsid samal ajal märkimist Alavere (Allawer), Vilina (Willim), Lõpe (Loppell). Rahvast elas neis külades võrdlemisi hõredalt: Alaveres 2, Lõpel 4 peret.

Ka järgnenud Rootsi aja revisjonides on loetletud küll mitmeid külasid, kuid rahvastiku arvust puudub täpne ülevaade. Teada on, et 1638. aastal kuulus Laiuse kihelkonna maa-alale 10 mõisat. 1638 - 1641 Lõuna - Eestis toimunud revisjoni põhjal oli Laiuse lossiläänis 243 taluperet ja nende seas oli suhteliselt kõrge muulaste, peamiselt venelaste osakaal.

Talupoegade aineline seisukord oli Rootsi ajal raske, mida tunnistas ka õpetaja Reinerius Brocmann, kes nimetas Liivimaa talunikke verivaesteks. "Talunikel ei ole aasta läbi iialgi tükikest küünalt majas, vaid nad peavad leppima ainult piirgudega. Sellega on seletatavad sagedased rehepõlemised taludes, mis jällegi suurendavad viletsust."

Suur näljaaeg aastatel 1695 - 1697 viis Laiusel üle 500 inimese surnuaiale. Rääkimata nendest ohvritest, kes kuskil mujal õpetaja teadmata maha maeti. 1695. aastal sadas jaanipäevast mihklini, millele järgnes külm talv. Parem ei olnud ka järgmine aasta, mil maad laastas loomakatk. 1697. aasta pikk ja lumerohke talv ning kevadine suurvesi rikkusid kolmandat aastat viljasaagi.

Sellele järgnenud Põhjasõda ning Vene valitsemisajaga saabunud suur katk (1711 - 1712) tegi halastamatut laastustööd ka Laiuse kihelkonnas. Vakuraamatu põhjal oli olukord eriti traagiline Laiuse lossi ümbruses, tulevase valla territooriumil. Katku suri pea kaks kolmandikku (536) elanikest. Suurimaks kannatajaks oli Sootaga küla, kus suri 144 ning alles jäi 26 inimest. Vilinas oli need arvud vastavalt 67 ja 12, Raaduveres 53 ja 26 jne. Kokku suri katku 64,4 % kihelkonna elanikkonnast.

Katku ajal seati Tartumaal Liivimaa täisvõimulise komissari parun Löwenwolde poolt üles üldine käsukiri:
"Seesugune tige inimene, kes veel ei ole terveks saanud ja läheb tervesse külasse või peresse, või terve, kes läheb tühjaksjäänud majja, et midagi haarata, kaotab otsekohe ilma halastuseta võllas oma elu, kui tema süü kindlaks tehakse või ta teolt tabatakse."

Laiuse kihelkonna rahvaarv taastus nendest katsumustest alles 1795. aastaks, mil kõik endised pered olid uuesti täidetud.
Kui 1866. aastal jõustus uus, vallakogukonna seadus, sai Laiuse esimeseks vallavanemaks Juhan Raudsepp, kes oli valla eesotsas kolm aastat. 1896. aastal ühendati Liivimaa kuberneri käsul Laiuse vallaga Kivijärve vald.

Mais 1921 kirjutati ajalehes Postimees: "Laiuse vallavolikogu otsusega lõpetati postivedu Jõgevalt, sest vallal puudub selleks raha. Inimesed pidid ise oma lehtedele Jõgevale järele minema."

Valla toonasest poliitilisest aktiivsusest annab tunnistust Postimehe kirjutis 29. aprillist 1923: "Laiuse seltsimajas esines siseminister Kaarel Einbund (Eenpalu - a.), kes selgitas kohalikule rahvale meie sisepoliitilisi jooni. Vaieldi vastu ja trambiti siseminister puldist maha."

Laiuse vald eksisteeris 1950. aastani, mil moodustati tema territooriumil väiksed külanõukogud. 1954. aastal ühinesid Sootaga, Kivijärve ja Mõisaküla külanõukogud Laiuse külanõukoguks. Kuni ühineti tänase Jõgeva valla eelkäija Jõgeva külanõukoguga.

 

Laiuse loss ja Karl XII

 

Kunagise esindusliku lossi, mille varemeid kui vaatamisväärsust võime nähaJõgeva - Mustvee maantee ääres, ehitas Liivi Ordu endale üheks põhjapoolseks tugipunktiks.

"Loss seisis madalas kohas, mida läbistas Kribla oja, andes vett lossikraavidele ning veskile. Lossimüürid olid hallidest tahutud maakividest, ainult torni ümbritses telliskivist kattemüür."

Põhiplaanilt oli linnus korrapäratu nelinurk. Põhjanurgal asus ümmargune peatorn, ümmargune torn paiknes ka idanurgal. Läänenurgal oli aga väike vahitorn. Väravast sisse minnes jäi paremale käele lossikirik, selle ligi müüritud kaev ja võlvitud kelder. Lossi sisemise ruumi ümbermõõt oli ca 800 sammu. Lossi ümber oli kaks sügavat veega täidetud kraavi.

"Laiuse loss oli omal ajal tähtis valvepost Ida vastu. Asub ta ju Venemaa tee ääres, mis Kesk - Eestist viib Peipsi - tagustele aladele. Siitkaudu on sajandite jooksul tulnud vaenulikud asiaatide hordid vallutama ja rüüstama Läänemeremaid, siit on läbi läinud ka need lugematud õnnetud, keda vangidena on viidud Sarmaatia lagendikele ja veel kaugemalegi," on kirjutanud oma mälestustes Laiuse kirikuõpetaja Johan Kõpp.

16. sajandi I poolel ehitati linnuse lõunanurga vastu bastion. Suure õue ja kasarmuehitistega linnus kuulus laagerkastellinnuste hulka. Liivi sõjas oli Laiuse lossil suur osa, mil ta sattus küll venelaste, poolakate, lõpuks rootslaste kätte. Põhjasõja ajal pärast Narva lahingut 19. novembril 1700 , kus rootslased said võidu umbes kümme korda suuremate vene vägede üle, valis varem lahingus kannatanud lossi oma peakorteriks Rootsi kuningas Karl XII . Valiku tingis soodne asukoht ja suurte teede lähedus. 19. detsembril jõudis kuningas Laiusele. Väed paigutati ümbruskonna küladesse ja mõisatesse.

Ebasoodsad ilmaolud (külm ja pikk talv) tegid rootslaste eluolu Laiusel aga vägagi raskeks. Levisid rasked haigused, eriti plekiline soetõbi, mis viis hauda palju kuninga lähedasi kaaslasi.

On teada, et kuningas suhtles ka talupoegadega ja oli nende vastu väga lahke. Kord lasknud ta lossiruumides korraldada talupoja laulatuse ja pulmapeo, kostitades neid rikkalikult. Samuti oli Karl XII mitmete talupoegade lastele vaderiks.
Arhiivimaterjalide, rahvapärimuste ja oma fantaasia põhjal on kirjanik Enn Kippel tolle talve sündmustest loonud romaani "Kui Raudpea tuli". Kirjaiku kujutatuna on üks huvitavamaid episoode kuninga karujaht Laiuse kirikuõpetaja Reinar Brocmanni (Broocmanni) ja tema sulase osavõtul. Kuningaga olid kaasas ooberst Magnus Stenbock ja ohvitser Karl Wrangel. Enn Kippeli romaanis alustati jahiteekonda hobustega. Karu meelitati koopast välja, kuid kuninga elu oleks võinud lõppeda, kui sulane poleks õigel ajal kirvega karu surmanud.

15. märtsil 1701 koges kuningas koos oma saatjatega haruldast loodusnähtust, kus taevasse ilmusid korraga viis päikest. Ümber põhipäikese moodustus kahekordne vikerkaar. Salapärane nähtus kestis mitu tundi.

Vahetevahel käis kuningas kirikuõpetaja Brocmanni juures aega veetmas. Laiuse väljadel organiseeris kuningas sõduritele õppusi. 13. mail andsid kuninglikud väed suure lahkumisetenduse rüütlimängudega. 29.mail 1701lahkus Karl XII oma vägedega Laiuselt. Enne lahkumist oli ta kirikuaeda istutanud kolm pärna.

Oletatakse, et üks neist on alles ja on tuntud Karli pärnana. 1702. aastal muutsid vene väed Laiuse lossi varemiks. Laise lossivaremed  olid nõukogude ajal Eesti mägironijatele õppebaasiks. Nende tegevus kahjustas tugevasti säilinud müüre ja torne.

Hilisematel aastatel on lossiõu olnud jaanituleplatsiks. 1992. aasta mais tutvus Laiuse ajalooga Rootsi TV filmigrupp, mille järel valmis film "Eestimaa". Et kuningas Karl XII oli käinud eestlaste pulmapeol, sai filmi keskseks sündmuseks tänapäeva pulma ja sellega seotud kommete jäädvustamine. Rohkesti oli selles filmis kaadreid lossivaremetest, Laiuse kirikust ja kogu piirkonnast. Film esilinastus Rootsi televisioonis 25. juunil 1992.

Laiuse  lossivaremetest on kujunenud armastatud turismiobjekt.

 

Laiuse kirik ja Johan Kõpp

 

Ordulinnusega sama tähtis oma piirkonnas on olnud Laiuse kirik Sootaga külas. Arvatavasti 14. sajandil ehitatud hoone oli nelinurkse koori ja kolmelöövilise pikihoonega kodakirik. Võlvid purustati Põhjasõjas, kuid need ehitati uuesti üles. 19. sajandi algul remonditi kirikut mitmel korral põhjalikult ja muretseti kallis orel.
Kuid 1887. aasta novembrikuu äikesehoos süttis kirik pikselöögist põlema ja hävis. "Ööl vastu 20. novembrit 1887 (kell 1.30) läks Laiusest üle äge äikesehoog, mida kuuldi laialdasel maa-alal. Hirmsa kärgatuse järel, mil kiriku ümbrus olnud tükk aega täis elavat tuld, nähti, et kirikutorni tipp on süttinud põlema. Varsti põles kogu torn nagu määratu suur küünal.....kuid võimatu oli tulele takistusi teha, sest ligiduses puudusid igasugused tuletõrjevahendid. Kuremaa mõisa prits osutus liiga väikseks, Kivijärve mõisa oma aga jõudis liiga hilja pärale," on kirjutanud Johan Kõpp.

Rootsi ajast pärit kirikukell kukkus hõõguvana põlevast tornist alla pooleldi maasse, kuid jäi siiski terveks. Juba järgmise aasta 7. augustil võidi uuendatud kirik piduliku pühitsemistalitusega uuesti avada. Esimene raha (2300 rubla) saadi taastamistöödeks kiriku tagavarakapitalist, mis oli mõeldud tütarlaste kihelkonnakoolimaja ehitamiseks. Kokku kulus kiriku taastamiseks ja uueks sisseseadeks 19 680 rubla.

Ka Teine maailmasõda ei jätnud kirikut puutumata, sest tuli tegi jälle laastamistööd. Torni sai Laiuse kirik uuesti alles 1978. aastal. Varem kirikut ümbritsenud surnuaiast on säilinud paekivist rõngasrist. Kirikut ja renoveeritud pastoraadihoonet ümbritseb väike park.

Laiuse kirikuga on seotud legend neljast Jüri - nimelisest mehest. Legendi on põhjustanud hoone lõunapoolses välisseinas olevad neli auku. Legend jutustab, et neli Jüri - nimelist koguduseliiget otsustanud kiriku ehitada. Siis aga puhkenud sõda ja Jüridel tulnud lahingusse minna. Nad otsustanud, et pärast nende langemist eraldatagu igaühe pea kehast ja müüritagu kirikuseina. Auke kirikuseinas nimetatakse nelja Jüri peaaukudeks ja kirikut Jüri kirikuks.

1909. aastal tuli Laiusele kirikuõpetajaks Johan Kõpp (1874 - 1970), üks eesti suurmehi. Aasta varem toimunud kirikukonvendil valiti Laiusele küll uueks õpetajaks A. Western - Doll, kuid Eesti konvendisaadikud palusid Liivimaa konsistooriumil jätta õpetaja ametisse kinnitamata, sest ta ei saanud hääletamisel vajalikku enamust. Uus valimine toimus 18. detsembril 1908, mil konvendi poolt valiti Laiuse uueks õpetajaks Johan Kõpp Pärnust 17 häälega. Kuid pärast pikki viivitusi, mistõttu Laiuse valla mehed mitut puhku konsistooriumile järelpärimisi tegid, kinnitati Kõpp Liivimaa kuberneri poolt koguduse õpetajaks 10. augustil 1909. Ja 20. septembril pidas uus kirikuõpetaja rahvast tulvil kirikus oma esimese jutluse.
Aastatel 1910 - 1922 tegutses Johan Kõpp karskusseltsi esimehena, kuulus paljudesse kohalikesse ja maakondlikesse komiteedesse. Ta oli Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige, Tartu Ülikooli rektor, Eesti Asutava Kogu liige.

"Kas Laiuse kogudust pidada just läbilõike eesti koguduseks, silmas pidades tema vaheldus - ja sündmusrikast ajalugu, jääb muidugi lahtiseks, aga ka sellisel kujul, nagu ta minule ennast avaldas ja mind vastu võttis, nägin ma temas minu oma rahvusest ühiskonna püüdlust täiuse poole usu - ja kultuurielu korraldamisel ja arendamisel. Ma pühendasin temale oma meheea võimed ja tööjõu ja olles haaratud kõikjal tema piirides ilmnevast ajaloost ja minevikust, ilmus minu sulest aastal 1937 "Laiuse kihelkonna ajalugu", töö, mis aastate kestel andis minu vabadele tundidele meeldiva sisu."
Nii on kirjutanud Johan Kõpp oma 700 - leheküljelise teose kohta, mida hinnati kui silmapaistvat kultuurimonumenti.

Postimees kirjutas: "Laiuse kihelkond on esimene teiste kihelkondade seas, kes on saanud nii täiusliku ajaloo...Kui igal kihelkonnal oleks selline ajalugu? Aga see näib võimatuna. Vaevalt leidub igas kihelkonnas meest, kes tahaks, võiks, suudaks end rakendada aastateks tööle selleks, et ehitada kodukihelkonnale selline mälestussammas, nagu on seda Kõpu Laiuse kihelkonna ajalugu."
EELK Laiuse koguduse ja Laiuse raamatukogu koostöös anti 2009.a. välja J.Kõpu „Laiuse kihelkonna ajaloo faksiimiletrükk
Kultuurilooliseks entsüklopeediaks võib lugeda Kõpu neljaköitelist memuaarteost "Mälestuste radadel", mis ilmus Rootsis aastail 1953 - 1987. Neljandas osas kirjutab viimased 26 eluaastat Stockholmis elanud Johan Kõpp peamiselt Laiuse kihelkonnast, sealsetest sündmustest ja inimestest.

Kui 1989. aastal tähistati Laiusel raamatukogu juhataja Asta Leiteni eestvedamisel kohaliku raamatukogu 140. aastapäeva , avati pastoraadi seinal mälestustahvlid Johan Kõpule, Heinrich Georg von Jannaule ja luuletaja Juhan Liivile, kes ,olles juba raskesti haige, oli õpetaja Kõpu peres pool aastat kostil.. 1944. aastal Rootsi emigreerunud Johan Kõpp töötas aastatel 1957 - 1964 Stockholmis peapiiskopina Eesti Evangeelse Luteri kirikus. Eesti kultuuriloo säravamaid mehi, Laiuse kihelkonna kroonik Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 Stockholmis.

"Jah, see on Laiuse, ajalooline pind, kus sündmusi on olnud ja ajalugu on tehtud võibolla rohkem kui mõnes teises Eesti kihelkonnas. Nüüd olen mina selle kihelkonna ja koguduse õpetaja ja teener, esimene eestlane siinsete eestlaste hingekarjaste pikas reas," kirjutas Johan Kõpp.

12. augustil 1923 valiti Laiuse koguduse uueks õpetajaks Jaan Järve, kes õnnistati ametisse järgmise aasta 17. veebruaril. Samuti tegus mees, kelle teeneid Eesti iseseisvumisel on raske mitte märgata.

 

Eesti diplomaatia suurvaim Jaan Poska

 

Laiuselt on pärit Eesti iseseisvuse looja Jaan Poska (1866 - 1920) Tänu tema diplomaatia oskustele kirjutati 1920. aasta 2. veebruaril Tartus alla rahuleping Eesti ja Venemaa vahel. Jaan Poska on pärit Mõisakülast. Samas asuv Laiuse õigeusu puukirik valmis aastal 1864. Kirikus tegutses preestrina tulevase õigusteadlase ja diplomaadi isa Jaan Poska. Jaani ja Anna abielu viienda lapsena sündiski 12. jaanuaril 1866 Jaan Poska. Samas möödus ka tema lapsepõlv.

Jaan Poska kuulub vaieldamatult Eesti rahvuslike suurmeeste hulka. Just tema kauplemisosavus ja diplomaatia võimaldasid sõlmida rahulepingu.
"Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos - täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatuse," ütles Poska pärast rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmetele.

Mõisaküla lähedal asuva Kivijärve tee ääres asub väike õigeusukalmistu, millest läänepoolne osa on metsistumas, kuid kalmistu on matmispaigana veel kasutatav. Seal asub ka Jaan Poska isa hauaplats, mille korrastamise on oma hoole alla võtnud Laiuse kooliõpilased.

 

Viimane puhkepaik Laiusel

 

Laiuse kirikust pisut läänepool, mäe nõlval vana Mustvee - Jõgeva maantee ääres, asub omaaegse kihelkonna suurim kalmistu. Luteri usu kalmistu on kaheosaline. Lõunapoolne, vanem osa, võeti kasutusele 1777. aastal, teisele poole teed jääv uuem osa 1874. aastal. Kalmistu loomine päris libedalt siiski ei läinud. 1734. aastal olid kihelkonna mõisnikkude matusekohad kirikus. 1760ndatel aastatel keelati kirikusse matmine  ja kiriku aset hakkas täitma osaliselt saksa surnuaed.

1772. aastal keelas Vene valitsus kirikusse matmise täiesti ning nõudis kalmistute rajamist väljaspool linnu ja külasid. Laiusel asutati uus kalmistu kirikust tarvilises kauguses ja piirati kõrge aiaga.  Sinna hakati surnuid matma 1774. aastal, kuid kolm aastat hiljem tuli see talupoegade kogu survel sulgeda. "Sest senine on nii vesine, et kõik surnukehad ujuvad vees ja nad seepärast ei taha nad  oma surnuid edaspidi sinna matta." Ülemkiriku eestseisja leidis talupoegade soovi olevat põhjendatud ning andis loa uue kalmistu asutamiseks. Praeguse Laiuse kalmistu vanemas osas toimus esimene matus 1777. aastal, kui sinna maeti kirikuõpetaja Johann Heinrich Maximilian Myliuse abikaasa.

1912. aastal ehitati kalmistule kabelihoone, mis meenutab väikest kirikut. Kabelihoone arhitekt oli insener Engelhart.

Sõjajärgsetel aastatel oli Laiuse kalmistu ja kabel tagasihoidlikus seisukorras. Nüüd, pärast Eesti Vabariigi taastamist, on Jõgeva vald teinud tõsist tööd kalmistu korrastamisel ning mõne aastaga on vana matmispaik saanud hoopis teise näo. .

Laiuse kalmistule on maetud mitmeid siinkandi kultuuri - ja ühiskonnategelasi paljudest põlvkondadest. Siin puhkavad omaaegne Laiuse kirikuõpetaja Reiner Brocmann (Reinerus Broocmann) (1666 - 1704), pastor, baltisaksa publitsist ja talurahvakoolide pooldaja Heinrich Johann von Jannau (1779 - 1821), esimese Eesti meeskoori asutaja, köster Ludvig Nieländer, roosikasvataja ja-aretaja Ferdinand Laaser,
muusikaõpetaja ja organist Jüri Pastarus, näitemängu edendaja ja karskusselts „Püüe" raamatukogu juhataja Ene Pastarus, õpetaja ja kodu-uurija Aleksander Ilmoja, rahvatantsujuht Kullo Kivimets, maalikunstnik Osvald Lääne, omaaegne esitenor Meinhard Alla, kauaaegne emakeeleõpetaja Aliide Karu, sordiaretaja Jaan Sarv, majandijuht ja Paduvere Talumuuseumi rajaja Heino Lääne, Jõgeva valla legendaarne külasepp ja laulumees Voldemar Mõtte jpt.

Laiuse kalmistule püstitati 1925. aastal Eesti Vabadussõjas langenute mälestussammas. Kuigi Laiusel Esimeses ega Teises maailmasõja ajal suuri lahinguid ei toimunud, maeti sealsele kalmistule siiski ümbruskonna (Jõgeva, Vaimastvere) sõjaohvreid. Mälestussamba kavandi valmistas skulptor Anton Starkopf, valmis ehitati see A. Jürgensi kivitööstuses Tallinnas. Mälestussammas maksis tolle aja vääringus 500 000 marka. Sammas valmistati Saaremaa dolomiidist ning sellel kujutati kreeka dooria stiilis templi esikülge. Sammaste vahel oli tahvel langenute nimedega ja sarkofaag langenud sõduri kujuga. Nimetahvlisse oli raiutud tekst:

"Eesti Vabaduse - võitluses 1918 - 1920 langenud kangelased." Järgnes 44 nime. Veel oli sambal lause: "Ilus on isamaa eest surra." Nõukogude okupatsiooni ajal mälestussammas õhiti. Säilinud olid  vaid üksikud laialilennanud tükid. Nendel on süüdatud küünlad ja peetud mälestuskõnesid.

Mälestussamba taastamine endisel kujul ei õnnestunud.. Seepärast otsustati Jõgeva vallavalitsuse (vallavanem Toivo Ilves) ja EELK Laiuse koguduse (kirikuõpetaja Margit Nirgi) eestvõtmisel avada samal kohal  uue mälestusmärgina  valge mälestusrist, mille projekteeris arhitekt Ilmar Kannelmäe.

1997. aasta augustis toimus Laiuse kirikus õpetaja Margit Nirgi organiseerimisel kontsert - jumalateenistus, mille annetused ja tulud läksid mälestusmärgi paigaldamiseks.
Uus mälestusmärk avati pidulikult 22. veebruaril 1998. aastal Eesti Vabariigi peaministri Mart Siimanni osavõtul. Sellega märgiti ühtlasi Eesti Vabariigi väljakuulutamise 80. aastapäeva.

 

Mitmepalgeline hariduselu

 

Laiuse kihelkonnas on tegutsenud või siin oma tegevust alustanud mitmed haritlased, keda oma aja tingimustes võib suurmeesteks lugeda. Neil on tähtsus nii haridus- kui kogu kultuurielu kujundamisel. Kooliharidust anti Laiusel juba 17. sajandil B. S. Forseliuse ajal ja see sai võimalikuks tänu Laiusel pastorina töötanud Reiner Brocmannile. Brocmann vanem oli sündinud 1666. aastal Virumaal Kadrinas, kus ta isa oli nii pastor, eestikeelse juhuluule looja ning kirikukirjanduse tõlkija eesti keelede. Rahvuselt olid Brocmannid rootslased, kes olid omandanud ladusa eesti keele.

Laiuse kiriku pastoriks sai Reiner Brocmann nähtavasti 1665/66 talvel, olles ühtlasi Põhja - Tartumaa praost. Ta osales kirikukirjanduse tõlkimisel eesti keelde. Et eestikeelsele rahvaharidusele alusepanija B. G. Forselius oli Brockmanni naisevend, toetas Brockmann rahvakoolide rajamist. Johan Kõpu andmetel sai Laiuse kihelkond juba 1670. aastal omale kooli kus 1687/88 õppis üle 30 poisi.
"Mõned lapsed õpetavad kodus omakseid lugema ja saanud seks õpetajalt aabitsaid. Kooliasi areneb jõudsasti...1692. a. on Laiuse kiriku juures kaks koolimaja, ühes õpivad poisid, teises tüdrukud." Kõpu andmete järgi on toonane õpetaja oma aruandes märkinud: "Sel talvel olen 55 poissi ja 17 tütarlast kihelkonnast kokku saanud."

Oma isa töö jätkajaks Laiusel oleks saanud Reiner Brocmann noorem (sündinud 1677 Laiusel, surnud 1738 Rootsis), kui tema isa poleks pidanud võimule saanud venelaste eest põgenema.

Aastatel 1799 - 1821 töötas Laiusel pastorina Heinrich von Jannau, kes avaldas saksakeelseid teoseid, milles käsitles sotsiaalmajanduslikke probleeme ja kritiseeris Balti keskaega kui orjuse ajalugu. Ta nõudis mõisnike omavoli piiramist ja kooliolude parandamist. H. Jannaud peetakse talurahva huvide eest võitlejaks.
Praeguse Laiuse kooli otsene eelkäija on Sootaga külas avatud kihelkonnakool aastal 1821. Tegelik koolitöö algas seal järgmise aasta sügisel. Kihelkonnakooli esimene õpetaja oli köster Ludvig Nieländer, kes töötas aastani 1834. Kooli esimene lend lõpetas aastal 1825. Et kooliõpetaja oli siis maal ka kultuurielu juht, on hariduselu tihedalt seotud esimeste laulukooride tekkimisega. Ludvig Nieländer moodustas 1827. aastal esimese meeskoori. 1831 - 1873 õpetajana töötanud W. Heinrich Nieländer organiseeris juba segakoori. 1865. aasta detsembris toimus Laiuse kirikus kontsert, mida tuntakse "Laiuse laulupeona."

Esimesel üldlaulupeol 1869 esines Laiuse meeskoor 35 liikmega. Kooril oli oma siidiriidest lipp nimetusega "Laiuse lauluselts 1869".

1883 - 1892 töötas kihelkonnakooli juhatajana Juhan Kotli, kes 1883. aastal moodustas puhkpilliorkestri, kuhu kuulus 16 mängijat. Pillid telliti orkestrile Saksamaalt.

Aastail 1893 - 1897 õppis Laiuse kihelkonnakoolis tulevane kirjanik Hugo Raudsepp. 1905 - 1907 õppis samas näitleja Hugo Laur, kellel elasid Laiusel sugulased. 1910. aastal põles kihelkonnakool maha ning kooliks kohandati ümber Sootaga kõrts. Uus kaasaegne koolimaja valmis Laiusel 1976, mida täna juhatab põhikooli direktorina Velvo Mõttus

 

 

 

Jüri Soo võimlemispidude korraldajana

 
Eesti kultuurilukku kirjutati Laiusel 1876. aastal toimunud esimene eestlaste võimlemis- ehk turnipidu. Selle korraldas 1874 - 1879 kihelkonnakoolis õpetajana töötanud Jüri Soo.

"Laiuselt. Turnipidu. 23. juunil oli meie kihelkonnakooli turnipidu muusikamängu ja lauluga. Et pidu ilus ja mulle vana greeklaste Olimpija mängude värki näitas olema, ei raatsi ma seda mitte teadmata jätta, sest et siingi nii hästi ihuosavust kui ka vaimu tööd ette toodi," kirjutas Jüri Soo ise Eesti Postimehes.

See oli esimene võimlemispidu, millele järgnesid mitmed teisedki. Seetõttu on Jüri Sood nimetatud isegi Eesti spordi vaimseks isaks. 1875. aasta juunis oli Jüri Soo korraldanud Laiuse kiriku juures mees - ja segakoori ilmaliku kontserdi. Puurmanis sündinud Jüri Soo pälvis 1929. aastal oma 80. juubelil Eesti Vabariigi teenetemärgi (kolm tammelehte kuldses pärjas). Varem oli see au osaks langenud Eesti Panga presidendile Jüri Jaaksonile, sõjaminister Johan Laidonerile ja Soome Vabariigi presidendile L. K. Relanderile.

Ülevabariigiline võimlemispidu korraldati Laiusel 1966. aastal. Kümme aastat hiljem tähistati Laiusel aga suurejooneliselt esimese võimlemispeo 100. aastapäeva. Kooli staadionil toimus 20. juunil võimlemispidu, millele eelnes esinejate ja külaliste rongkäik läbi Laiuse. 1996. aastal märgiti uut juubelipäeva Eesti Võimlemisliidu ja kohaliku kultuuriseltsi Püüe eestvedamisel. Konverentsid ja võimlemispeod leidsid aset ka 2006. ja 2011.aastal

 

 

Traditsioonidega kultuurielu

 Laiuse kultuurielu esimesed juured viivad kohaliku kiriku juurde. 1832. aastal asutati kirikliku heategevusettevõttena Piibliselts, mis oli mõeldud eelkõige pühakirjaraamatute levitamiseks. 1849. aastal oli Laiusel lugemisselts, mis oli midagi raamatukogu või lugemisringi sarnast. Seltsil oli 55 eestikeelset raamatut. Ning selle tegevust hindas õpetaja Jannau "väga rõõmustavaks."

19. sajandi lõpul hoogustus märgatavalt kohalik seltsielu. Esimeste külalisesinejatena andisid Laiuse kirikus 1891. aastal kontserdi Miina Härma ja Aino Tamm. Kooliõpetaja Juhan Kotli initsiatiivil asutati 1892. aastal karskusselts Püüe, mille ülesandeks seati kohaliku seltskondliku elu juhtimine. Lisaks laulukooridele hakkas tööle ka näitering ning viiulikoor. Traditsiooniks muutusid perekonnaõhtud.

Järgmise sajandi algul oli Laiuse kultuurielu üha rohkem tõusuteel, kuna aktiivsed kooliõpetajad Jaan Hansen (1870 - 1946) ja Jaan Lossman (1881 -1911) juhatasid koore ja näiteringe. Karskusseltsile lisandusid 1901. aastal Laiuse Põllumeeste Selts ja 1903. aastal Laiuse Vabatahtlik Tuletõrjujate Selts, mida juhtis pikka aega Hindrik Ostrat. Kohe varsti asus selts kohaliku vallaomavalitsuse ja teiste seltside toetusel aastaks 2 protsendiline intressiga. Püüe laenas 1200 rubla kümneks aastaks ehitama seltsimaja.

Vald kinkis ehituseks 1000 rubla ja laenas veel 1000 rubla viieks protsendita. Põllumeeste selts laenas samuti 1000 rubla. Ehitus, mis läks maksma 13 801 rubla, avati pidulikult 30. novembril 1913.

1910. aastal toimus Tallinnas VII üldlaulupidu, kus esinesid ka Laiuse 19 - liikmeline puhkpilliorkester ja 36 - liikmeline segakoor. Mõlemaid kollektiive juhatas Jaan Lassman. See jäi ka viimaseks esinemiseks tema elus, sest järgmisel kevadel maeti ta Laiuse kalmistule.

1912. aastal avati Johan Kõpu initsiatiivil kirikla ruumes avalik tasuline raamatukogu, mille esmaseks suuruseks oli 140 raamatut. Lugemismaks aasta eest oli 1 rubla. Raamatukogu, mida korraldas Maria Kõpp, leidis vallarahva seas algusest peale väga hea vastuvõtu. Kui Johan Kõpp Laiuselt lahkus, andis ta 700 - köitelise raamatukogu karskusseltsi Püüe kasutusse.

Silmapaistev oli Laiuse rahvalauluarmastus, kuna järjepanu toimusid kohalikud laulupeod. 30-ndatel aastatel olid koorijuhtideks Jüri Pastarus ja Riho Terasmaa. Suursündmuseks oli puhkpilliorkestri 50. juubeli tähistamine 1934. aastal Jüri Pastaruse juhtimisel.

1924. aastal asutati Laiuse kihelkonnas langenud sõdurite mälestamise komitee, mille põhikiri kinnitati 14. aprillil. Komitee eesmärgiks oli mäletussamba rajamine. Nurgakivi mälestusausambale pandi juba järgmise aasta 12. juulil ja ausammas avati Laiuse kalmistul 30. augustil 1925.

2. ja 3. märtsil toimus karskusseltsi Püüe korraldusel Laiuse kihelkonna kongress. Tegemist oli suurejoonelise ettevõtmisega, mis pälvis tähelepanu terves vabariigis.
1926. aasta veebruaris oli Laiusel tähelepanuväärne sündmus. Nimelt seati üles kõrge raadioapraat, " mis võimaldas laulude ja sõnumite kuulamist tuhandete kilomeetrite kauguselt. Selgesti olid kuulda London, Moskva, Praha, Helsingi, Breslau." Järgmise aasta märtsis kuulati Laiusel niiviisi jumalateenistust Tallinna Kaarli kirikust.

Näitering tõi tolleaegsete menuautorite Hugo Raudsepa ja August Kitzbergi näidendite kõrval lavale isegi Imre Kalmani opereti "Silva" (1933). Ühel suvel mängis etenduses kaasa ka Hugo Laur. Kohalikest näitlejatest paistsid silma Elisabeth Oldt, Hilda Sakjas, Reet ja Anton Reial, Jüri Mätlik, Ene Pastarus ja Jüri Saar.
Sõja-aastate vaikelust saadi üle 1946. aastal, kui õpetajaks tuli Elli Seen. Sealt alates hoogustus seltsielu Laiusel taas. 1966.a.hakkas uuesti tegutsema Tiiu Uku (Kurvits) juhendamisel Laiuse meeskoor, kes osales 1969. aasta juubelilaulupeol. 1971. aastal asus Laiuse rahvamaja juhatama Airi Rütter. Tema ettevõtmisel hakkas tegutsema pensionäride koor, hoogu sai juurde puhkpilliorkester. 1973. aastal asutas ta Laiusel naiskoori. Silvi Tanilov juhatas meeskoori. Pidevalt esineti kohalikel laulupäevadel ja taidlusfestivalidel.

23. aprillil 1977 tähistati Laiuse kultuurimajas suure kontserdiga 150 aasta möödumist esimese eesti meeskoori loomisest Laiusel. Kohal oli Eesti Telefilmi esindus, kes jäädvustas selle päeva telefilmi "Meeste laul" tarvis. Film esilinastus sama aasta 30. septembril. Toonase peo üldjuht ja lavastaja oli Airi Rütter. Pidu algas rongkäiguga Laiuse kultuurimaja juurest kalmistule. Seal austati nende mälestust, kes kunagi seisid Laiuse meeskoori hälli juures. Kalmudele pandi pärjad ja süüdati küünlad. Kunagise Laiuse meeskoori isa Ludvig Nieländeri haual tõotati: "Me laulame veel."

1977. aastal lahkus Laiuselt Airi Rütter ja tema tööd jätkas Lehte Paulus. Juurde tulid uued huviringid noortele ja vanadele. 1983. aastal tähistati pidulikult Laiuse kultuurimaja 70. ja puhkpilliorkestri 100. aastapäeva. Sel puhul toimunud kontserdil juhatas orkestrit Urmas Varrak.  1981-1985 töötas kultuurimajas ja 1995-2000 kultuuriseltsi  Püüe presidendina Endla Tooming, kelle eestvedamisel tegutsenud estraadiring kogus tuntust kogu vabariigis.

1991. aastal tuli Laiuse kultuurimaja uueks juhatajaks Piret Tanilov, kellest sai ETV saatejuht, näitleja ja reþissöör. 1994. aastal tõi ta Laiuse lavale "Karupoeg Puhhi" ja "Mäeotsa Jeppe". Nende etendustega käidi esinemas paljudes ümberkaudsetes kultuurimajades ning Palamuse näitemängupäevadel tunnistati Piret Tanilov parimaks lavastajaks.

5. mail 1995 loodi Laiusel kultuuriselts Püüe.

Laiuse pole pelgalt kohanimi, vaid rikkaliku ajaloo - ja kultuurilooga paik.

 

Raaduvere ja mustlased

 

Juba 1795. aasta revisjonis on Laiuse vallas nimetatud mustlasi kuus meest ja kuus naist .

 19. sajandi esimese poole lõpul peeti mingil põhjusel vajalikuks koondada kõik mustlased ühte valda ja selleks valikuks saigi Laiuse. Mustlaste erirühmitus tekkis Raaduveres pärast kindralkuberneri 13. märtsi 1841 käsku, mil kõik Eesti aladel rändavad mustlased koondati Laiusele. Neid oli kokku olnud 44 inimest, kes kuulusid kuude sugukonda: Indus, Maddisson, Lama, Lakak, Guruni ja Welberk.
Teised vallad olid siis hinganud kergendustundega, kuid päris paikseks ei jäänud mustlased Laiuselgi. 1910. aasta andmetel oli Laiuse valla hingekirjas 270 mustlast 65 perekonnast.

Aegade jooksul on mustlased mitmekesistanud kohalikku kultuurielu oma kommete ja tegevusaladega. Sõjaeelse Eesti Vabariigi päevil tunti Laiuse valda kui mustlaste vallana. Laiuse pastor Johan Kõpp on tähendanud mustlaste kohta järgmist: "Mustlased liikusid õige palju kogu maal ümber ja nende sündide ja surmade kohta ei olnud täpseid andmeid saadaval. Nad elasid talvel küla saunades ja muudes taolistes elamutes, kevadel aga kadus neist suurem hulk kuhugi teisale, vähesed püsisid paigal. Siis, kui taludel oli veel ühine küla karjamaa, leidus mustlaste hulgas külakarjuseid. Nende ustavuse ja käitumise kohta ei olnud üldiselt midagi halba ütelda, küll aga kuuldus tunnustavaid hinnanguid, mida seletati nende kui kolija - karjakasvataja rahva hingelaadiga...Mustlased ei allunud või ei alistunud tegelikult kooliskäimise kohustusele. Ei mäleta koolide katsumise puhul üheski koolis kohanud olevat mõnd mustlase last...Usuliselt kuulus suurem enamik mustlasi vene õigeusku."

Mustlaste elu kulges suhteliselt rahulikult kuni Teise maailmasõjani, mil saksa okupatsiooniaastail mõrvati peaaegu kõik Eestis elanud mustlased. Häving tabas siis ka Laiusel elanud mustlasi

Mustlaste elu ja mustlaskeelt on uurinud akadeemik Paul Ariste, kes kirjutas mustlastele ka kooliõpikuid.

 

Vooremaa kõrgeim punkt Laiuse voorel

 

Looduslikelt vormidelt kaunis ja mitmekesine Laiuse kulmineerub Vooremaa kõrgeima punkti - Laiuse mäega. 10 km pikkune ja 2 km laiune Laiuse voor moodustab Vooremaa peatelje, millest kirdesse ja edelasse jäävad väiksemad ja madalamad voored. Laiuse mägi ulatub kõrgeimas punktis 144 m üle merepinna. Voore suhteline kõrgus üle Kuremaa järve on 61 m. Kui vana maantee kulges üle kõrge Laiuse voore, siis 1965. aastal valminud uus tee kaevati osaliselt nõlvast läbi.
Voore lael paikneb Vilina küla, mille keskel on Vilina Kalevipoja säng.
I aastatuhande teisest poolest pärinev linnamägi. Sissekaevatud keldrite ja kruusavõtmise tõttu on linnamägi tublisti kannatada saanud. Laiuse voorel asub veel Siniallikas, mida muistsed eestlased pidasid pühaks paigaks. Rahvas uskus , et allikas annab vihma ja põuda, põhjustab viljaikaldust või kindlustab korraliku saagi. Vihmavaesel suvel puhastati selle ümbrust, et veekogu suureneks, saju ajal maeti aga allikas kinni. Arvati, et pilved tõusevad allikast, sest sadude ajal näisid need Laiuse mäe kohale kogunevat. Allikat pidid puhastama kolm samanimelist naist. Allika vesi pidi ravima silmi ja veel mitmeid teisi tõbesid.
Laiusele iseloomulikud on viljakad põllumaad. Aastakümnete jooksul on suudetud nendelt saada head saaki. Laiuse kolhoos, mis moodustus väiksemate ühismajandite ühinemise järel 1964. aastal, kujunes kauaaegse esimehe Aksel Raja juhtimisel üheks jõukamaks majandiks vabariigis. Põhirõhk kuulus piimatootmisele. Ühistegevust on Laiuse põllumehed suutnud edukalt jätkata ka turumajanduse tingimustes. Praegust Laiuse osaühingut juhib Tiit Maripuu.

Laiuse mäeharjalt avaneb kaunis vaade kogu ümbruskonnale, piiritu avarus igasse ilmakaarde. Edelajalamil jäävad silma Altvälja, Raaduvere ja Kasevere küla. Kirdes Lõpe, Sootaga ja Alavere. Kaugelt sinavad Vaimastevere, Endla, Villakvere, Kärde metsad, Endla raba. Üle metsaavaruste kõrgub aga Pandivere kõrgustik. Emumägi jääb Laiuse mäelt 18 km ja Kellavere mägi 34 km kaugusele. Kagujalamil avaneb vaade Kuremaale.

Toimetaja: RAUL ORAV

Statistika

Rahvaarv: 1234
Pindala: 1234 km²
Suurim asula: Asula (1234)
Koole: 1
Lasteaedu: 1
Külasid: 1
Huvikoole: 1

Kontaktid