19.08.14

Katrin Möllits

Valla põhjapiirilt Vägevalt

 

Vägevalt algab Jõgeva maakond, algab Jõgeva vald. Siitsamast, kunagiselt Põhja - Tartumaalt on üles kirjutatud väga palju muistendeid Kalevipojast.
"Kalevipoja" alguses - soovituseks on värsiread:

Tule sa, laulik - targa tütar!
Jõua Endla järve esta!
Pikalt ju hõbedases peeglis
Siidihiukseid silitasid.

Ehk meenub muistend Endla piigast Jutast - Vanemuise kasutütrest, luulehaldjast, kes hõbetraadist imeliniku abil minevikku tagasi manada võib? Elab ta siiani Endla vetes ja juhatab rändlinnuparvedele teed? Endla järv on vaatamata korduvatele allalaskmistele säilinud ja looduskaitse alla võetud. Rabad ja metsad tema ümber elavad oma elu inimkätest oluliselt puutumatutena.

F. R. Faehlmanni muistendid avaldati 1852. aastal saksa keeles pärast tema surma, eesti keelde tõlgiti need 1883. aastal F. R. Kreutzwaldi "Kalevipoeg" ilmus 1857. aastal Faehlmann kogus rahva hulgas lugusid eestlaste kangelasest - Kalevipojast. Siinsamas, Tallinna - Rakvere teelahkme lähedal, Vägeva põhjapiiril, 66 versta Tartust kuulis ta teesillutajate lõkke ääres lumivalge habemega vanataadi suust loo Kalevipoja sünnist surmani. Kuuldu hulgas olid muistendid kiviviskamisest, voorte kündmisest, Peipsi tagant laudade toomisest, hiiule kohastes sängides puhkamisest. Metsalagendik teeharude vahel ilusas segametsas olevat olnud Kalevipoja lõunauinaku koht teel Tallinna. Kuna hiid aseme pehmendamiseks ümberkaudu puid kokku murdis, tekkiski palgimetsa lage koht. Tänapäeval pöörab tee Piibe maanteelt Rakverre kilomeeter põhja pool. Kalevipoja puhkepaik on rahva hulgas unustatud nagu palju muudki.

Vägeva on taandarenev küla valla põhjapiiril. Kunagi tõid siia elu raudteejaam ja meierei. Nüüd pole peale majadekobara, vaevuhingitseva poe ja raamatukogu midagi. Soikunud on ka kunagine vilgas seltsielu, mil Selli küla elanikud ehitasid ise koolimajale juurde rahvamaja saali, lava ja rõduga. Kus näitering noore õpetaja ja hilisema kultuuritegelase Linda Rausi juhendamisel tuli lavale ridamisi etendusi - "Andres ja Pearu", "Püve talus", "Niskamäe naised", "Niskamäe leib", "Niskamäe noor perenaine", "Roosad prillid", "Juuraku Hulda" jmt. Näitering jõudis mängimas käia Vanemuisegi lavalaudadel ja nende tegemistest kirjutati Päevalehes. Nüüd Vägeva rahvamajas pidusid ei peeta, noored on ära läinud.

Kas keegi veel mäletab, kuidas on tekkinud Selli lähedal (praegune Tooma küla) Tagametsa talu krundil metsa sisse pikergune sulglohk? Kärdest pärit luuletaja ja rahvaluulekoguja Woldemar Rosenstrauch on eelmise sajandi lõpul üles kirjutanud rahvajutu, mille põhjal Kalevipojal kord kurvad päevad olnud ja tema siis seal kohas ringiratast käinud ja laulu teinud. Lohk on praegugi alles, kuigi nüüd usume me selle sulava jääpanga poolt tekitatud pinnavormi olevat.

Karl Woldemar Rosenstrauch (1878 - 1919) saatis rahvasuust korjatud viisid, sõnad ja jutud Jakob Hurdale. Iseseisvalt ilmutas ta oma värssidest kaks luulekogu:
"Arm ja valu" 1904 ja "Põhjalilled" 1908. Viimases on mitmeid luuletusi kodukandist ja 31 leheküljel tsükkel "Laulud Endlale", mis on pühendatud Endla järvele ja kuldse kammiga näkineiule, kes kauni lauluga jaaniöösiti noormehi järvele meelitab.

...Kus kuused Punamäe künkal, kus kõland kord sõjasarw,
ja kaugel wirwendaja ja kaunis Endla järv...

Väike - Maarja kihelkonnakoolis õpetaja kutse omandanud ja pärast seda aastaid Venemaal viinapõletajaks ja mõisavalitsejaks olnud Rosenstrauch naases kodukülla 1917. aastal. 21. jaanuaril 1919 langes ta koos venna Jaaniga röövkallaletungijate ohvriks. Põhjuseks oli suguvõsasisene päranduse jagamine. Rakke lähedal metsas Woldemar Rosenstrauch mõrvati, kuna ta noorem vend pääses põgenema. 1. veebruaril sängitati tema raskesti piinatud põrm Laiuse surnuaiale.

Üks tema kaasaegsetest on märkinud: "Arvustus ei suhtunud temasse halvasti. Aga ta oli tolle aja kohta vanamoeline, sellepärast ei löönud ta hästi läbi."

 

Kärde läbi aastasadade

 

Teadaolevalt esmakordselt on Kärde küla nimi kirjasõnas fikseeritud 1411. aastal. Laiuse ordule anti just tollel aastal Valkana (Kärkna) mõisa poolt üle Kerdese küla. 1624. aastast pärinevad juba andmed Kärde mõisa kohta, mis kuulus siiski veel lossi alla. Mõisa alla kuulusid küladest Nirgi (Nircko), Ripuka (Reppo) ja osa Pädekülast. Kolme küla peale elas vaid üks inimene. 1638. aasta revisjoni aktis oli Laiuse kihelkonna maa-alal kümme mõisa, millest üks oli Kärde (Kardomoysa).
Kärdet nimetatakse ka karjamõisaks, mis on tühi ja kus kasvavad suured puud. Karjamõisa omanikeks on kaks Riia kodanikku. Vaid üks soomlane olla kahe aasta eest asunud elama mõisa maadele.

"Kärde mõisa omandusõiguse küsimus näib olevat üsna segane. Revisjoni puhul esitatakse nimelt kellegi Berend Nieman'i protset praeguste mõisa valdajate omandiõiguse vastu," kirjutab Johan Kõpp oma kihelkonnaajaloos.

17. sajandi keskel hakkas mõismaadel asustus tihenema. 1646. aastal oli Kärde mõisas kuus peret, 1684. aastal juba 31 taluperet. Uute küladena olid juurde tulnud Oonurme (Honnorm), Tirmastu (Termastby) ja Paduvere (endine mõis). Mõisale kuulus ka Püha - Jaani kabel.

Rootsi ajal pantis valitsus osa Tirmastu ja Paduvere küladest kirikuõpetaja Reinerius Broocmann'ile. Nii kuulusid Kärde mõisa külad osaliselt ka Ripuka mõisale. Põhjasõjale järgnenud suur katkuaeg (1711 - 1712) laastas ka Kärde mõisa taluperesid. Tirmastu ja Paduvere külas suri kokku 38 inimest, ellu jäi 56, nendest 20 last.

"Kärdes on metsa, palju sood, halvad heinamaad, vähe karjamaad," iseloomustas 1782. aastal Kärdet Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupel.

Siiski kinnitasid mõisavalitsuste aruanded, et Kärdes saadi 1818. aastal üks kihelkonna suurimaid rukkisaake - 5 seemet. Nisu ja kartulit Kärdes veel ei kasvavatud.

Üks esimesi pärisorje kihelkonnas, kes vabaks lasti, oli 1805. aastal Kärde mõisa toapoiss Aadu.

1766. aastal tegutses Kärdes kool 17 õpilasega, mida aga üheksa aasta pärast enam koolide nimistus ei olnud. Märtsis 1786 toimunud koolide ülevaatuse järel märgiti Kärde kohta: kool puudub, kuigi see peaks mõisa suuruse järgi olemas olema. Antakse käsk ehitada 1787. aasta sügiseks koolimaja Tirmasse - "akendega ja ilma suitsuta." 30 aastat hiljemgi hinnati Tirma koolimaja seisukorda heaks. Kooliõpetaja Pere Reinu Mardi kohta kirjutati kirikukirjades "kõlvuline ja laitmatu." Viimane sai endale priinimeks Bären.

Hiljem töötas Kärde kool Paduvere külas üürikorteris. Õpetajateks olid Hans Olesk ja Jüri Olesk. 1867. aastal ühendati kool Kõola kooliga, aga kümme aastat hiljem avati Kärdes uuesti kool. See töötas 1891. aastani, mil õpetaja Jaak Paulmeistri lahkumise järel viidi kool ja lapsed üle Kõola kooli.

Pärisorjuse kaotamisega Liivimaal 1819. aastal hakati pärast 1823. aasta jüripäeva võtma endale priinimesid. Kärde mõisas olid teadaolevalt kolmeks esimeseks priinimeks Ermann, Olesk ja Tolga. 1866. aastal osteti aga Laiuse kihelkonnas just Kärde vallas päriseks talu. Tõnu Tolga ostis endale "Paisto" talu. Kärde valla mehed koos Vaimastverega olid kihekonnas aktiivsemad talude ostjad.

1867. aastal sai Kärde esimeseks vallavanemaks Jüri Õun (Aun), kes juhtis valda kaheksa aastat. Viimane, viies vallavanem Mart Ermann töötas aastani 1892, mil Kärde ühendati Vaimastvere vallaga. Üks esimesi otsuseid, mis ühinenud volikogud vastu võtsid, oli kohalike kõrtside sulgemine, sest joomine olevat ületanud igasugused piirid.

Nagu kinnitab valla kohturaamat, meeldis juba vanadele eestlastele üksteisega kohut käia. Iga kuu kohta kogunes ikka kolm - neli kohtuasja.
Sissekanne 25. aprillil 1869: "Kaebab Kärde aidamees Essmann, et Sae veski omanik Linde ollnud lubbanud 10 palgi 2 rubla 50 kopika eest 1,5 tollisteks laudadeks leikada ja nüüd ollevat Linde 5 rubla võtnud. Kaup ollnud nende kahhe wahhel tehtud. Kaebaja nõuab 2. 50 tagasi." Poolte ülekuulamisel selgus, et kaup oli tehtud siis, kui palgid on siledada ja mitte paksemad kui 12 tolli. Linde sõnul olnud palgid aga väga osklised ja jämedad, nii et päevas jõuti lõigata 3 palki. Pooled leppisid vallakohtu ees ära. Kohtumehed kinnitasid otsust kolme ristiga.
Tooma, Eesti soouurimise keskus.

Veel 20. sajandi algul ei olnud Tooma küla olemas. Sellel kohal oli kolm talu: Tooma, Kubja ja Tagametsa, mis kuulusid Selli mõisa alla. Küla tekkis tänu Balti Sooparanduse Seltsile, mis ostis 1910. aastal Tooma talu sookatsejaama asutamiseks. 1914. aastal osteti lisaks naabertalu Kubja maad. Seltsi esimeheks oli Kärde mõisa omanik V. von Stackelberg, kes oli tuntud laiaulatuslike sookultuuritöödega oma maadel.

Tooma küla omapärased kahekordsed puuhooned pärinevad Teise maailmasõja eelsest ajast, ehitatud aastatel 1910 - 1938. Tooma oli rahvarohke ja Eestiski tuntud koht. Kui Tooma Katsebaas 1960. aastal Kärdesse kunagise mõisahäärberi kohale ehitatud uude keskusehoonesse kolis, hakati ka Kärde kohta sageli Tooma nime kasutama, vahe tegemiseks külade vahel kutsuti senist Vana - Toomaks.
Tooma Sookatsejaam elas läbi tõuse ja langusi. Enne Esimest maailmasõda jõuti palju: looditi ja kaardistati territoorium, käsitsi laastati 10 ha soometsa planeeritud kuivenduskatsete jaoks ning kraavitati ja dreeniti 2 ha madalsood. Siit sai alguse Eesti soode uurimine teaduslikul alusel - enne praktiliste tööde algust võeti ette põhjalikud geoloogilised, botaanilised ja agrokeemilised uurimised, alustati ilmavaatlusi. Kahjuks kadusid katsejaama esimene juhataja dr. A. Vegesack ja botaanik Heinrich Precht sõjakeerises.

Eesti Vabariigis jätkas katkenud töid Eestimaa Sooparanduse Seltsi Tooma Sookatsejaam Leo Rinne juhtimisel 1921. aastal. Laienes erinevate katsete pindala ja nõuandetegevus. Tööle võeti sookultuuriinstruktorid, kelle ülesandeks oli tegelike sooharijate nõustamine taludes. Tooma kujunes agronoomiaüliõpilaste ja põllutöökoolide lõpetajate praktikakohaks. Osavõturohked olid suvised üleriiklikud sooharijate päevad. Riigilt renditi juurde erinevaid soomaid, hiljem osteti Kärde mõisa keskusse kujundatud talu. 1938. aastal oli sookatsejaama pindala 310 ha.
Leo Rinne (1892 - 1976) isiku kaudu oli sookatsejaam tihedalt seotud Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonnaga. Tema doktoritöö (1927) käsitleski Eesti soode kõlblikkust põllumajanduslikuks taimekasvatuseks. Professor Leo Rinne elas suviti Toomal, et juhtida katsete korraldamist. Tema suurimaks panuseks tuleb lugeda sookultuurialaste teadmiste levitamist. 1923 - 1940 toimetas ta ajakirja "Sookultuur", mida ilmus 19 numbrit, lisaks 70 temaatilist lendlehte. 1931 ilmus tema sulest esimene eestikeelne maaparanduse õpik. Võõras võim vallandas 1940. aasta suvel andeka teadlase ja organisaatori Tooma Soouurimise ja Katseinstituudi juhataja kohalt. Sõjapäevil uurimistöö ja trükiste avaldamine katkes, teadustöötajad lahkusid, kraavid ja dreenid ummistusid, soo - kultuurrohumaad hävisid.

Tooma Soouurimise Instituut taastati 1944. aastal Kollektiviseerimisega suurenes katsemajandi pindala 1150 hektarini. Mitmete reorganiseerimiste järel kujunes 1956. aastaks Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi Tooma Katsebaas, peakeskusega Sakus. Toomal tehti jätkuvalt tõsist tööd erinevate sootüüpide kasutamise uurimisel heinamaadena, mille põhjal kaitsti rohkelt teaduskraade. Iseseisva uurimisasutuse likvideerimine tõi kaasa taandarengu, hakkasid lahkuma teadurid, vähenes abipersonali hulk. Katsebaas liideti 1974. aastal Jõgeva näidissovhoosiga. EMMTUI kultuurrohumaade osakonna uurimisgrupp likvideerus lõplikult 1989. aastal. Põhiline maafond ja Kärde tootmiskeskus anti üle Endla kolhoosile, mille baasil moodustus hiljem osaühing Vaimastvere Põllumehed. Tooma ja Kärde vahel võib nüüd näha haritud maa taassoostumist. Kraave enam ei puhastata ja drenaaþi ei hooldata, heinamaid pole tarvis, sest kariloomigi pole enam nii palju. Niitmata heinamaatükkidele tulevad tagasi kask ja paju.

 

Omanäoline Tooma Sookool

 

Aastatel 1928 - 1944 töötas Toomal omanäoline õppeasutus, mis andis tugeva teoreetilise ja praktilise hariduse maaparanduse alal. Kooli asutamise idee pärines Leo Rinnelt. Kool avas uksed 1928. aasta sügisel Tooma Sooharimiskoolina, mis kolm aastat hiljem muudeti Tooma Sookultuuri - ja Maaparanduskooliks ning veel edasi Tooma Põllutöö - ja Maaparanduskooliks. 1941. aastast eksisteeris kool aga Tooma Põllunduskoolina. Kooli juhatajateks olid sookatsejaama valitseja - administraator Nikolai Roosa ( pärast eestindamist Enn Terasmäe) aastatel 1928 - 1936 ja hiljem Oskar Ojaveer.

Kooli võeti vastu vähemalt 17aastaseid meesõpilasi, kes pidid olema 6- klassilise haridusega. Õppetöö kestis ilma suvevaheajata poolteist aastat: kaks talve ja ühe suve. Selle aja jooksul olid õpilased rakendatud praktilistel töödel sookatsejaama majapidamises ning uurimistöödel. Kõiki aineid õpetati samas ulatuses nagu teisteski põllutöökoolides. Lisaks rohumaade ja sookultuuri rajamist ja maaparandust. Toomal õpetati põldu pidama ja sood üles harima ühtekokku 181 meest, kellest lõputunnistuse said 116. Õppurid olid valdavalt lähematest maakondadest: Tartu-, Järva - ja Virumaalt.

Kooli juures oli maaparandusmeistrite klass, mille kolme lennu lõpetajatena said kutsetunnistuse 41 inimest. Meistriks saamiseks tuli neil kahe aasta jooksul tegutseda maaparanduse alal. Viiekuulise kursuse lõpetajad olid võimelised ise tegema maaparanduse eelplaani, geodeetilisi ja märkimistöid ning juhendama sookultuuride rajamist. Varem sookooli lõpetanutest oli üks kolmandik huvitatud oma teadmiste täiendamisest, neil oli ka eeliseid maaparandusmeistrite kursustele pääsemiseks.

Tooma Sookooli õpetajad olid kõrge kvalifikatsiooniga, neid kutsuti sageli ka väljapoole kooli talupidajatele kõnelema. Pärast Teist maailmasõda jagati koolimaja korteriteks. Tooma, kunagine teadusküla, on muutunud vaikseks ääremaaks.
1993. aastal pärast remonti sai sookooli hoonest Endla Looduskaitseala keskus, kus asub ka väike muuseumituba, mis tutvustab paikkonna ajalugu ja loodust. 1989. aastal avati maja ees pargis teeneka hüdroloogi Tiit Eipre mälestuskivi. Laiuse lähedalt maaparandusobjektilt toodud kivile rajas pronkskuju kunstnik Vambola Mets.

Tiit Eipre (1904 - 1986) elutöö oli seotud vete uurimise ja kaitsmisega. Ta osales 1950. aastal asutatud Tooma Soohürdometeoroloogia jaama vaatlusvõrgu taastamisel ja väljaarendamisel. Meteojaam võib oma vanust lugeda aastast 1911, kui sookatsejaama koosseisus alustas tööd III järgu meteojaam. Tooma soojaam on ainuke omataoline Eestis. Siin tehakse ilmavaatlusi mkineraalmaal ja rabas, mõõdetakse vee taset ja liikumist rabades. Enne oma maja valmimist 1972. aastal asusid soojaama tööruumid endises koolimajas.

Juba 1976. aastal võttis Tiit Eipre sõna Endla soostiku ja Norra - Oostriku piirkonna allikate kaitseks, soovitades luua hüdroloogilise kaitseala. Muutunud maailmas on soode kaitsmine ja säilitamine tähtsam kui nende iga hinna eest kuivendamine. Teadusliku uurimise traditsioone jätkavad Tooma külas looduskaitseala ja soojaaam, kus kasutatakse ka 1,3 km pikkust laudteed Männikjärve rabas. Looduskaitseala külalised, kelle arv iga aastaga kasvab, saavad seda mööda liikudes ja vaatlustorni ronides aimu rabast - Eestimaale nii iseloomulikust maastikust.

 

Teadusemehe Thomsoni elutöö Toomal

 

Toomaga seondub ka mitmekülgse rahvusvaheliselt tunnustatud teadlase Paul William Thomsoni elutöö. Sündinud 1892. aastal Tallinnas pastori perekonnas, lõpetas ta Peterburi ülikooli I järgu diplomiga, mis andis õiguse õpetada bioloogiat, keemiat, geograafiat ja geoloogiat kõrgemates õppeasutustes. Thomson kuulus sellesse teadlaste põlvkonda, kus kahe või enama loodusteadusliku eriala valdamine oli enesestmõistetav ning piirkondade uurimine eriti tõhus. Lisaks emakeelele - saksa keelele, valdas ta ka eesti, vene ja prantsuse keelt.
Aastatel 1923 - 1939 töötas ta kolmel õppetööst (oli ülemõpetaja Tartu saksa koolis) vabal suvekuul botaanikuna Tooma Sookatsejaamas. Lisaks sellele oli ta tunniandjaks (1928 - 1931) Tooma Sooharimiskoolis ja kooli õppenõukogu liige. Ta õpetas soogeoloogiat ja -botaanikat, hiljem teisigi loodusteadusi ning juhendas välipraktikat. P. W. Thomson oli andekas uurija ja pedagoog, kes jagas suure entusiasmiga oma teadmisi õpilastega.

Rabadest kogutud materjali põhjal valmis 1925. aastal esimene artikkel Eesti soode õietolmu koostisest. Thomson oli palünoloogilise (teadus õietolmuterade ja eoste ehitusest, levimisest ja kasutamisest endisaegse taimkatte tuvastamiseks) uurimismeetodi esimeseks rakendajaks Baltimaadel. Thomson oskas näha loodust tervikuna, seostada geoloogilisi sündmusi ja taimkatte arengut. Mõne aastaga kogus ja üldistas ta materjali, mille põhjal ta kaitses 1927. aastal Riia Ülikooli juures loodusteaduste doktorikraadi ja sai Tartu Ülikooli eradotsendiks geoloogia alal.

Tartu Ülikooli juures luges ta soovitavate ainetena tervet seeriat erinevaid kursusi. Samal ajal pidas ta loenguid Königsbergi ülikoolis. Dotsendi kohuste kõrval Tartus ja Königsbergis oli ta aastatel 1932 - 1939 kogude hoidja Eestimaa Kirjanduse Seltsi Provintsiaalmuuseumi loodusteaduslikus osakonnas Tallinnas ja õpetaja korraga neljas Tallinna koolis.

Thomson kasutas õietolmuanalüüsi uurides Eesti metsade arengut jääajajärgsel ajal, Läänemere pealetungi ja taandumisi, dateerides arheoloogilisi leide. Tooma ümbruses kogutud materjalid aitasid tal koostada Eesti sooteadusele väga olulisi artikleid Ida - ja Lääne - Eesti rabade taimestiku erinevuste, laugaste tekke ja soode arengu kohta alates järve kinnikasvamisest rabani. Tema seisukohad Eestimaa looduse arengu kohta on tänini põhjapanevad ning neid ei saa arvestamata jätta ükski tõsine uurija.

1939. aastal lahkus baltisakslastest Thomsonite perekond Saksamaale. Seal töötas ta mitmete ülikoolide professorina. Doktor Paul William Thomson suri 1957. aastal. 1995. aastal pani Eesti Looduskaitse Selts mälestustahvli kunagise Tooma Sookooli seinale, kus õpetajana jagas oma teadmisi Paul William Thomson.

 

Männikjärv Tooma küngaste vahel

 

Männikjärv paikneb Tooma küla küngaste ja raba vahel. Muistendi järgi hakanud Kalevipoeg kord kuival aastaajal kaevu kaevama, aga millegipärast töö pooleli jätnud. Männikjärv oma ümara kujuga võis ju küll hiiule paras töö olla. Tema pindala on 17,6 ha. Jääaja järel Endla soostiku kohal laiunud veekogust - Suur - Endla järvest on aastatuhande jooksul alles jäänud mitmed väiksemad, sealhulgas Männikjärv.

Linnulennul on Männikjärve ja Kaasikjärve raba Endla järveni 3 km. Kunagise suure järve setetel lasuvad kuni 7 meetri paksused turbakihid. Männikjärv on madal, umbes 2 meetri sügavune turbamudase põhjaga järv, mida hiljaaegu mõjutas veel kõrvalasuv polder. Järve veetaseme looduslikke kõikumisi ja nihkumist pealetungiva raba mõjul ida poole uuris omal ajal P. W. Thomson. Väiksele vee sügavusele vaatamata elab järves rohkesti kokri, särgi ja ka haugi ning linaskit.

Üle Männikjärve lõunaosa kulgeb kunagine Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piir (1629 - 1710 Rootsi Kuningriigi, 1710 - 1917 Vene Tsaaririigi koosseisus). See oli väga oluline joon, millest ühel pool kehtisid ühed, teisel pool teised seadused aastasadu. Umbes 15 km pikkune piir Endla soostikus on trotsinud kõiki riiklikke ja administratiivseid muudatusi ning eraldab praegugi maakondi, valdu, metskondi, külasid. Üle 700 aasta on loodusmaastik hoidnud inimestevahelist piiri - kasin raba ei kutsu valdusi laiendama ega muutma.

 

Endla järvest looduskaitsealani

 

"Selle järve ääres elas eestlaste muinasloo järgi Vanemuise kaunis tütar, kuldkäharate ja nõidusliku linikuga Juta. Temale oli järv pühendatud ja tema kaitse all seisid oru ning järve elanikud, suur hulk linde ja kalu," kirjutas aastate eest Fr. R. Faehlmann.

Endla järv on samanimelise riikliku looduskaitseala suurim järv. Viimaste mõõtmiste järgi küünib Endla järve veepeegel 287 hektarini, lisaks 43 ha mineraalmaasaari ja 122 ha õõtsikut kalda ääres ja saarte ümber. Inimkäe läbi on järv aegade jooksul läbi teinud suuri muutusi.

1872. aastal lasi Vaimastvere mõisnik von Brasch maade kuivendamise eesmärgil kaevata Räägu kanali ehk Uusjõe Endla järvest läbi Sinijärve Põltsamaa jõkke. Järve pind alanes seeläbi mõnikümmend sentimeetrit. Teistkordselt süvendati kanalit aastatel 1949 - 1950, mistõttu järve veetase langes umbes 0,8 m. Järve veepeegel vähenes 415 ha 180-le. 1968. aastal ehitati Räägu kanalile ajutine pais, mis osaliselt taastas Endla järve. Pärast veetaseme alandamist on järv kiiresti kasvanud täis pilliroogu ja järvekaislat. Järvest on leitud mitmeid taimeharuldusi, nagu punakat penikeelt ja laialehelist vesiriisi.

Endla järv on kalarikas, leidub haugi, ahvenat, linaskit, kokre, kiiska, särge, lutsu. Samuti on liigirikas haudelinnustik. Looduskaitsealal usutakse, et on võimalik pidurdada Endla järve kinnikasvamist. Kui valmib uus, juba projekteeritud pais, peaks veetase järves püsima 75 m kõrgusel merepinnast.

Endla järve ümber asuvat soostikku on uuritud alates 19. sajandi keskpaigast. Intensiivne Endla soostiku uurimine kultuuristamise eesmärgil jätkus 1947. aastast. Loodusteadlaste peas liikusid mõtted looduskaitseala moodustamisest Pandivere kõrgustikul. 1970. aastal tegi Viktor Masing ettepaneku võtta Endla soostiku keskosa esinduslikud ja hästi uuritud rabad Endla järve ümbruses kaitse alla rahvusvaheliselt tähtsa märgalana. 1980. aastal loodi kohaliku tähtsusega Norra allikate ja Endla soo kaitseala. Looduskaitseala loomise idee realiseerus lõplikult 1985. aastal, mil 11 septembril moodustati Endla Riiklik Looduskaitseala.

Looduskaitseala direktorina töötab selle loomisest saati Ärni Kuusik. Kaitseala üldpindala on 8162 ha ja sellele on loodud kõik tingimused Kesk - ja Ida - Eestile iseloomulike rabamassiivide säilitamiseks ja arenguks. Looduskaitseala üheks tähtsamaks ülesandeks on olla seirealaks, kus jälgitakse põllustatud Pandivere kõrgustiku piirkonnas tekkiva pinna - ja põhjavee bilanssi ja saastuskoormust.
Looduskaitsereþiim välistab majandusliku tegevuse, sealhulgas kuivendamise ja piiranguteta ringiliikumise. Siiski ei tähenda see maastiku täielikku sulgemist igasugusele inimtegevusele. Soovijatel on võimalik käia looduskaitseala loa alusel õpperadadel, sõita paadiga mööda Põltsamaa jõge, kalastada Endla järvel. Täielikult on inimtegevus keelatud looduskaitseala kuues reservaadis. Nendeks on Linnusaare raba, osa Endla ja Kanamatsi rabast, Rummallika raba, Sopa - Võllingu ja Värviallika.

1997. aastal arvati looduskaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka. Huvi Endla looduskaitseala vastu kasvab iga aastaga.

 

Kärde, kunagine mõisasüda

 

Kärde mõis ei ole olnud ainult ühe suguvõsa valduses. Aastasadade jooksul müüdi ja osteti, kingiti ja panditi mõisa maid korduvalt. Omanike hulgas olid von Rosenid, von Brasch, von Bunge jt. Stackelbergid pärisid osa Kardise (Kärde) mõisast krahvinna Mellinilt 1864. aastal nende suguluse tõttu Pistohlkorsidega. Terve mõisa said nad enda valdusse 1889. aastal, kui Victor von Satackelberg ostis selle Woldemar von Pistohlkorsilt 30 000 hõberubla eest. Victor von Stackelberg kuulus selle suguvõsa Kärde - Piibe liini, tema ema oli sündinud von Pistohlkorst.

Victor August Alexander von Stackelberg oli sündinud 1853. aastal praeguses Panevezyses. Lõpetanud 1878. aastal Tartu Ülikooli keemikuna, reisis ta seejärel Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias. Talle kuulus ka Perimõis Põlvamaal. Aktiivse ja mitmekülgse inimesena oli ta Põlva kiriku eestseisja, Tartu kreisikohtu assessor, Tartu - Võru kreisi saadik, Liivimaa maanõunik, Liivimaa ja Eestimaa Maakultuuri Büroo asutaja ja direktor, Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi viitsepresident, Balti Sooparanduse Seltsi esimees.

1897. aastal tegevust alustanud Liivi- ja Eestimaa Maakultuuri Büroo oli mõisnike institutsioon ja projekteeris maaparandustöid valdavalt mõisamaadel. Sookultuuri katsetööde korraldamiseks ja maakultuuribüroo teaduslikuks juhendamiseks asutati 1908. aastal Tartus Balti Sooparanduse Selts. Victor von Stackelbergil oli oluline osa selles, et Kärdest 3 km kaugusel asuv Tooma sai Eesti soouurimise keskuseks ning sookatsejaam ja -katsebaasi asukohaks pikkadeks aastateks.
Juba möödunud sajandi teisel poolel tegeldi siinkandis maade kuivendamisega. Vaimastvere mõisa poolt kaevati läbi Sinijärve Räägu kanal (1871 - 72), et alandada Endla järve veetaset. Ka Kärde mõisale kuulus mitu raba koos ümbritsevate soometsadega. Victor von Stackelbergi eestvõttel tehti mõisa maadel ulatuslikke maaparandustöid. Sookultuuri rajamise kohta on andmeid aastast 1900. Mõisa rentnikul F. Weldingul oli igal aastal kohustus teatud kogus maid paranada. Kõigi nende tööde eesmärk oli suurendada rohumaade pinda ja viljakust piimakarja pidamiseks.

Victor von Stackleberg oli lugupeetud inimene. Veel pärast tema lahkumist Saksamaal 1920-ndatel aastatel oli ta valitud Eesti Sooparanduse Seltsi auliikmeks. Kindlasti aitas sellele kaasa eesti keele valdamine ja suhtlemine lihtrahavaga. Botaanikahuvilisena lasi ta aklimatiseerumiseks mõisaparki ja mujale Kärde ümbrusse istutada haruldasi taimi, millest soomurakas kasvab Männikjärve ääres veel praegugi.

Talviti elasid Stackelbergid Tartus, suviti tagasihoidlikus ühekordses palkidest ja õlgkatusega mõisahoones Kärdes, mida säilitati kui vana tradistiooni. Victor von Stackelberg suri Saksamaal 1945. aastal.

 

Preilikivi, Stackelbergide tütre haud

 

Victor von Stackelbergil oli kolm last. Tütred Margarethe Victoria (1882), Edith Luise (1885) ja poeg Woldemar Victor Michael Hermann (1891). Kärde mäel asuv Preilikivi märgib Stackelbergide vanima tütre matusepaika.

Noore neiu surma asjaolud jäid rahvale ebaselgeks, seetõttu on tekkinud mitmeid erinevaid jutte. Ametlikult uppus Margarethe Victoria 27. juunil 1903. aastal Lõuna - Tartumaal Löwenhofis (Kuigatsis). Kuna enesetapjaid kirikuaeda matta ei tohtinud, siis leidis isa talle viimse puhkepaiga Kärde mäe lõunapoolse oru veerul. Suur looduslik kivi sisseraiutud Stackelbergide vapi ja nimega olevat jäänud haua jalutsisse, sest preili ei surnud loomulikku surma.

Kivil seisis mustast kivist rist, haua peatsis tahvel täieliku nimega. Lõhutud risti tükke võib veel praegugi näha, tahvel on kaduma läinud. Hauakivi juurde viib nulgudega ääristatud rada. Kivisse raiutud vapikilbil on all kolm mäge, millel kaks pärntüve kahe paremale ja vasakule alla rippuva lehega. Murtud tüved lehtedega sümboliseerivad Stacklebergide suguvõsa, mida võib küll murda, aga ei saa hävitada, sest tugevatest juurtest sirguvad uued harud. Victor von Stackelberg olevat tahtnud Kärde mäele ehitada ka kabeli, kuid mõtteks see jäigi. Kui ajalugu poleks pöördunud, võinuks sellest kohast saada Stackelbergide perekonna matusepaik.

Rahva hulgas on enesetapu ajendina nimetatud õnnetut armastust mõisatöölise või talupoisi vastu , aga ka kihlatu - Kuremaa noorparuni - reetlikku käitumist. Uppumiskohana on nimetatud Kuremaa järve, Elva järve, Väikest Linajärve, Kärde tiiki, Endla järve. Miks see pikkade valgete juustega Ritaks kutsutud neiu tegelikult vabasurma läks, jääbki teadmata.

Ikka ja jälle tullakse ning peatutakse Rita viimse puhkepaiga juures. Vaikne tuulehoog sosistab rändajale:
"Anna ka Sina oma süda kõigele heale ja ilusale. Olgu Sul rohkem päevi ja enam õnne, kui oli Rital."

 

Igavene rahuleping Vene ja Rootsi vahel

 

Kärde on tuntud rahu sõlmimise paigana Rootsi ja Venemaa vahel 1661. aastal. Läbirääkimisteks valiti Kärde sobiva asukoha tõttu kitsal maaribal suurte soode vahel. Põhja poole jäävad maad kuulusid Rootsile, lõunasse jäid Venemaa poolt okupeeritud alad. Kärde mõis kuulus tol ajal Laiuse lossi omanikule E. J. Schwillingile või tema järglastele.

Rahuläbirääkimised algasid 1660. aasta märtsis, kuid katkesid paari nädala pärast eriarvamuste tõttu. Uuesti kohtusid delegatsioonid 1661. aasta kevadel. Kummalgi poolel kuulus kaitsemeeskonda 100 ratsa - ja 100 jalameest. Ajavahemikus 23. märtsist 21. juunini peeti 25 istungit, mille käigus valmis 30 artiklist koosneva "igavene" rahuleping. Vaidlusalusteks küsimusteks olid Stolbovo rahuleping, riigipeade tiitlid, riigipiiride märkimine ja rajamine, kaubavahetus, ülejooksikute ja sõjavangide saatus jne. Venemaa pidi Rootsile tagastama 1656. aastal hõivatud alad, ihaldatud väljapääs Läänemerele jäi saavutamata. Taastati sõjaeelne Stolbovo rahuga (1617) määratud piir, mis kehtis Põhjasõjani. Rahu sõlmimine kinnitati Rootsi kuninga Karl XI nimel leskkuninganna regent Hedvig - Eleonora ja Vene tsaari Aleksei Mihhailiovitði poolt. Kärde rahu lõpetas 1656 - 1658. aasta sõja ning andis Eestimaa ja Liivimaa rahvale 40 rahuaastat.

Rahvapärimuse järgi olevat rahu sõlmimine toimunud mõisa rohuaias asunud palkmajakeses, kuna see olnud ainuke säilinud hoone. Juba 1774. a. arutles August Wilhelm Hupel, kas see hoone võis säilida hilisemates sõjatormides, kus ainult vähesed majad alles jäid. Ajaloolase Julius Bleyeri arvates ei saanud nii väike (9 m2) ruum olla läbirääkimiste ega lepingule alla kirjutamise kohaks. Need võisid toimuda mõisamajas või telkides nagu tollal kombeks oli. Sellisesse majja ei oleks kõik delegatsioonide tähtsad liikmed äragi mahtunud. J. Bleyer möönis, et rahumajake võib olla säilind sellest ajast, kuid püstitatud tähistamaks kohta, kus allakirjutamine toimus. Räägitakse ka võimalusest, et muldpõrandaga ja õlgkatusega lihtne hoone on lastud Kärde mõisniku poolt ehitada umbes 50 aastat hiljem rahulepingu auks ja mälestuseks. Tänapäeval on õled asendatud pillirooga ja mõned kõdunenud palgid välja vahetatud, kuid majakese sajanditevanune ilme on säilinud.

 

Kärde mäel, Eestimaa - Liivimaa piiril

 

Kärde mägi on Vooremaa loodeosa kõrgeim voor, mille tipp ulatub 110 m üle mere pinna. Risti üle selle kulgevalt Tartu - Rakvere maanteelt avaneb selge ilma korral avar vaade. Loode - ja läänekaarde jääva Endla soostiku pind asub rohkem kui 30 m madalamal. Möödunud sajandil F. R. Faehlmanni poolt kirjeldatud orus asuvat üsna suurt kristallselge veega järve, mis rändajale läikiva hõbedana vastu naeratab, ei maksa pilguga otsida. Endla järve ümbritsevad metsad on ulatuslike kuivendustööde tõttu suuremaks sirgunud, järve enda pind allalaskmiste tõttu vähenenud.

Linnulennul on järveni 4,5 km. Põhjas ja kirdes paistavad Pandivere kõrgustiku metsad ja põllud. Otse ees on Edru voor ( 133 m ü. m. p. ), pisut paremal Emumägi (166 m ü. m. p. ). Pandivere kõrgeima tipuni on 11 km. Idas sinetab Vooremaa kirdeotsa (125 m ü. m. p. ) märkiv Reastvere kuusik, milleni on 16 km. Lõuna suunas varjavad vaadet metsad. Loodes helgib Koeru kiriku torn (20 km kaugusel), sellest paremal kõrgel üle metsade Koeru telemast, mis asub tegelikult Kapu teeristi lähedal. Kärde mäe läänenõlval asub Kärde küla ja mõis, mille asupaika aimame pargi järgi. Kärde mõisa park on liigirikas (51 eri liiki), rohkete võõrpuu - ja põõsaliikidega.

Inimesed on siinkandis elanud juba ammustest aegadest. Arheoloogide poolt Endla järve äärest leitud tööriistad kinnitavad kiviaja kalurite peatumist selle kalarikka järve kaldal. Kärde ümbruse kivikalmetest on leitud rauaajast pärit esemeid. Kärde küla mainitakse esmakordselt 1411. aastal seoses mõningate maade vahetusega Valkana (Kärkna) kloostri ja Ordu vahel. Kärde mõisa nimetatakse 1532. aastal kui Püha Johannese kabeli kohta.

Kärde mäelt Tartu suunas läbib tee sügava ristipidse oru, mis rahavapärimustes on tuntud Rahukraavina. See olevat kästud kaevata rootsi ja vene sõduritel rahuläbirääkimiste ajal, et need niisama ei logeleks. Tegelikult on see vooluvete poolt kujundatud looduslik org, mis tekkis mandrijää sulamise ajal. Rohked sulaveed uuristasid ja lõhkusid Kärde voore mitmeks osaks. Kaasakantud materjal settis jäälõhedes oosidena (järsunõlvaliste vallseljakutena), mida praegugi võime näha Piibest Siimustini.

Kärde mäe tipu lähedalt kulges kunagine Eesti - ja Liivimaa piir. Samas olla kahekümnendatel aastatel järsust teetammist alla sõitnud õunakoormaga auto, misjärel varsti hakkasid kraavipõhjas kasvama väiksed õunapuuistikud.

Ümbruskonna talumehed viinud endale sealt hiljem istikuid. Nii mõnedki õunaaiad sündinud sellest ümberläinud õunakoormast. Vana tee, mis Kärde mäest alla tuli, oli aga sedavõrd järsk, et täislastis vankritel pistetud tagumiste rataste vahelt läbi puu, muidu ei suutnud hobune järsul kallakul koormat piadada. Mäest alla Vaimastvere poole sõites võib iga autoga sõitja tunda jõnksatust, mida küll aastaid on püütud tulutult siluda. Ikka on tee sealt tasakesi järgi andnud. See on mälestus Teisest maailmasõjast, kui sakslaste lennukipomm tee mäelt puruks pommitas.

Paremal, tee kõrgel läänepervel, elektriliini all, tee poolt osalt puudest varjatuna, lebab lame rändrahn, millel olevat kord puhanud ja lõunatanud Peeter I. Maantee õgvendamisega on kivi teest eemale jäänud. Autodega mööda kiirustavad inimesed ei märkagi enam aastatuhandete tagust jäärändurit, mis ehk kunagi tsaariga kohtus.

Toimetaja: RAUL ORAV

Statistika

Rahvaarv: 1234
Pindala: 1234 km²
Suurim asula: Asula (1234)
Koole: 1
Lasteaedu: 1
Külasid: 1
Huvikoole: 1

Kontaktid